Erkki Bahovski
Diplomaatia peatoimetaja
USA presidendi Donald Trumpi ja Põhja-Korea liidri Kim Jong-uni kohtumine teisipäeval Singapuris on tekitanud võibolla isegi rohkem küsimusi, kui oli enne kohtumist.
Mööda ei saa ka mõnest pakilisest järeldusest. Esiteks muidugi nending, et Trump, kes oli enne Kimi tembeldanud „väikeseks raketimeheks” ja hoobelnud, et temal on suurem raketinupp, leidis Singapuris Kimi olevat „andeka” ja ei välistanud tema kutsumist edaspidi ka Valgesse Majja.
Kohtumise tonaalsus oli karjuvas vastuolus just enne seda lõppenud G7 kohtumisega, kust Trump lahkus varem, keeldudes lõpuks ühinemast ka G7 kommünikeega. Trump pidas maha sõnasõja Kanada peaministri Justin Trudeauga. G7 tippkohtumist jääb iseloomustama ikooniline foto maailma liidritest, kus Trump istub käed risti rinnal ega lase end ülejäänutel mõjutada. Pange sinna kõrvale fotod ja kaadrid naeratavast Kimist ja Trumpist. Kes on liitlased ja kes vaenlased?
Kuid need on välised märgid. Milles aga seisneb Trumpi ja Kimi allkirjastatud dokument ja kas nüüd on tegemist pöördega maailma diplomaatias? Võib vast öelda, et dokumendist tähtsam on kohtumise fakt ise, sest varem pole ükski USA president Põhja-Korea liidriga kohtunud. Dokumendist võib ka eeldada, et USA ja Põhja-Korea seavad sisse diplomaatilised suhted.
Edasi läheb asi segasemaks. Jutt käib Korea poolsaare tuumadesarmeerimisest, kuid dokument ei sätesta mingeid konkreetseid samme selle tulemuseni jõudmiseks. Pole ka mingeid tähtaegu.
Konkreetsed sammud ilmselt tulevad, kuid millal ja millistena? G7 kommünikee saatust meenutades pole välistatud USA allkirja tagasivõtmine Singapuri dokumendilt. Kuid kui visandada mingi stsenaarium, kuidas peaks Põhja-Korea tuumadesarmeerimine välja nägema, siis esmalt peaks Kim ütlema, kui palju on Põhja-Koreal tuumarelvi ja keegi peaks olema võimeline ka seda ütlust kontrollima. Rahvusvaheline aatomienergia agentuur oleks üks võimalus, kuid teades Trumpi administratsiooni vastumeelsust igasuguste rahvusvaheliste organisatsioonide suhtes, võiks eeldada, et kontrollijaiks on ameeriklased ise.
Huvitavam küsimus on, missugust kasu dokumendist lõikab Põhja-Korea. Trump tegi pressikonverentsil selgeks, et enne sanktsioonid ei kao, kui Põhja-Korea on vabanenud oma tuumarelvast. Jutt Koreade ühinemisest tundub enneaegne ja kiirustatud – selles piirkonnas on suur mängija Hiina, kes pole kindlasti huvitatud ühinenud Koreast. Samamoodi ei meeldi Pekingile tuumarelvaga Põhja-Korea, kuid tuumarelvata puhver Põhja-Korea näol oleks Pekingile ilmselt parim lahendus.
Sinna juurde tuleks lisada, et kui tuumadesarmeerimine tõesti aset leiaks, viiksid ameeriklased oma väed Korea poolsaarelt ära ja ühel hetkel avastaks Soul end olevat silmitsi maailma suuruselt neljanda sõjaväega. Soul asub piirist vaid 50 km kaugusel, see asjaolu annaks Põhja-Koreale võimaluse pommitada Lõuna pealinna kasvõi suurtükkidest. Ameeriklaste lahkumine tähendaks samas Hiina domineerimist piirkonnas. Asja ei tee paremaks Trumpi ütlus, et USA ei tee enam Lõuna-Koreaga ühiseid sõjaväelisi manöövreid.
USA liitlased Lõuna-Korea ja Jaapan ongi suurimad küsimärgid Singapuri kohtumise taustal. Väidetavalt said lõunakorealased teada sõjaväemanöövrite ärajäämisest pressikonverentsilt. Rahvusvahelises diplomaatias asjad nii ei käi, kuid Trump ongi laiendanud senise rahvusvahelise diplomaatia mängureegleid.
Liitlaste küsimus muutub oluliseks ka Eesti kontekstis. Tulemas on NATO tippkohtumine ja arvestades, kui lihtsalt võib Trump selja keerata oma senistele liitlastele G7s ja Ida-Aasias, võib midagi negatiivset juhtuda ka NATOs. Pressikonverentsil tuletas Trump taas meelde mõne NATO liikmesriigi madalaid kaitsekulutusi.
Põhiküsimus on siiski selles, kui palju tasub uskuda lepinguid kommunistlike riikidega. Eesti sõlmis 1920. aasta Tartu rahu Nõukogude Venemaaga, kes ei pidanud algusest peale seda dokumenti mitte millekski. 1939. aastal sõlmis Eesti Nõukogude Liiduga baaside lepingu, mida Moskva hakkas sisuliselt kohe selle jõustumisel rikkuma, tuues siia rohkem inimesi, kui ette nähtud.
Muidugi on USA ja Põhja-Korea veidi teiste proportsioonidega – USA on jõupositsioonil ja ilmselt andis Washington enne Singapuri kohtumist ka selge signaali, et sõda pole välistatud, kui Põhja-Korea diplomaatilist lahendust ei soovi. Ent Põhja-Korea on ka varem igasugustele dokumentidele alla kirjutanud ja midagi pole muutunud. Stalinistliku mõttemudeli järgi on kapitalistid ürgvaenlased ja lepingud nendega juba eos ajutised.
