Endise Isamaaliitlasena ei jäänud Andres Herkelil märkamata asjaolu, et 2. juunil kogunes Viljandis Ugala teatris IRLi suurkogu, mis võttis vastu otsuse nimetada erakond ISAMAAks. Vabaerakonna praegune juht otsustas rääkida sellest, millest Isamaaks saamine vaikib, kuid minu hinnangul on palju olulisem see, millest Isamaaks saamine kõneleb.
Rahvas on alati avatud uue poliitilise jõu tulekule. Seda ootust kasutas möödunud riigikogu valimistel ära Vabaerakond, mis jõudis protestihäälte toel parlamenti. Vaadates Eesti tänast poliitmaastikku selgub aga tõsiasi, et uusi tulijaid on tegelikult vähe. Selle asemel leiame palju lipukirjavahetusi ja ümberreastumisi. Needsamad „uued“ tulijad esitlevad end vastujõuna senisele korrale, kuid tegelikkuses üritavad nad lõigata ümberreastumise abil lühiajalist poliitilist kasu.
Probleem peitub selles, et olles alati millegi vastu, ei leita aega ja ressurssi, et luua positiivne ja edasiviiv maailmavaade. Seda ilmestab kõige paremini Vabaerakonna tänane olukord. Mugav on osundada endistele respublikaanidele ISAMAA ridades, kuid see ei varja tõsiasja, et Vabaerakonna tänased ja endised juhid on suutnud juhtida oma erakonna kriisi täiesti iseseisvalt, ilma Res Publicata. See on üks suur erisus ISAMAA ja Vabaerakonna vahel. ISAMAA alustas oma probleemide lahendamist sisekaemusest. Protestierakondadel sellist võimekust ei ole.
Me ei soovi olla revolutsioonilist rahvuslust viljelev erakond. Meie valitud tee on positiivne rahvuslus, mis on ainuke edasiviiv tee. Alati on kergem otsida süüdlast väljastpoolt, kuid ainult sisekaemus viib positiivse programmi ja leidlike lahendusteni. Uus nimi on selle protsessi tagajärg, sest nimi ISAMAA iseloomustab kõige täpsemalt meie erakonna poliitika sisu – eesti keel ja kultuur, Eesti mõte ja Eesti meel, Eesti kui rahvusriik.
Ma olen ISAMAA tegevuses aktiivselt kaasa löönud ligikaudu aasta. Selle aja jooksul on kordunud üks oluline mõte, mida mainis ka erakonna esimees Helir-Valdor Seeder Ugala teatris peetud kõnes: „Nii nagu Eesti riik, peab ka ISAMAA muutuma nooruslikumaks“. Noored on Eesti riigi tulevik. Samas ei ole nad mingi ebamäärane jõud, mis saabub aastate pärast. Noored on siin juba täna ning nad soovivad ja suudavad Eesti riiki panustada.
Selles küsimuses valitseb ISAMAA ja Vabaerakonna vahel selge erinevus. Eelmise Vabaerakonna esimehe Artur Talviku valearvestuste tagajärjel lahkusid sellest erakonnast võimekad konservatiivsed noored, kellel oli teadmine ja soov ühiskonda panustada. Eesti edu sõltub sellest kui hästi me soovime omavahel põimida nooruse ja kogemuse. ISAMAA, Eesti pikima ajalooga erakond, mille head ja vead on kõigile teada, mõistab seda.
Just tulevikku vaatav positiivne rahvuslus on see mida Eesti vajab. ISAMAA on olnud ja jääb ka edaspidi Eesti poliitika suurimaks ühendajaks ja ühisosa loojaks. See isamaaline jõud on aegade jooksul koondanud eelkõige parempoolseid, konservatiivseid ja rahvuslikult meelestatud inimesi. See missioon ei ole lõppenud ja seetõttu kutsun liituma erakonnaga ISAMAA nii neid vabaerakondlasi, kes külastasid 2. juunil Viljandit kui ka neid, kes viibisid sel päeval teistes Eestimaa paikades.
