Teisel pool linna asuval sõjaväekalmistul on oma viimse puhkepaiga leidnud Nõukogude, Eesti, Saksa ja Briti sõjaväelased ning seal asub ka “Aljoša”, mälestusmärk tundmatule Nõukogude sõdurile. Selle äraviimine Tallinna kesklinnast 2007. aastal tõi kaasa rahutused ja maailma esimese riik-riigi-vastu küberrünnaku.
Konverentsi arutelud ulatusid mõtlemist stimuleerivast abstraktsest vastuoluliselt praktiliseni. Ajakirjandus on ajaloo esimene mustand, mistõttu arutati tuliselt ajakirjanik Arkadi Babtšenko Ukrainas lavastatud surmaga seotud sündmusi. Osalejate seas oli meeleolu ülekaalukalt ukrainameelne: Eesti president Kersti Kaljulaid pühendas suure osa oma avakõnest selle elava kodanikuühiskonna kiitmisele ja ärgitas välismaalasi toetama riiki Vene agressiooni vastu. Hiljem osales ta äkketteaste vormis meeleavaldusel Venemaal asuvate ukrainlastest poliitvangide toetuseks.
Paljud leidsid ka, et Babtšenko afäär tundub olevat üha raskemini õigustatav. Nagu ütles üks ukrainlasest osaleja: surma lavastamine palgamõrtsuka tabamiseks (ja uute surmade ärahoidmiseks) on üks asi. Valede sihilikku levitamist on palju raskem toetada.
Ukraina võimud süüdistasid härra Babtšenko surmas otsekohe ja avalikult Venemaad. See oli kahtlemata ahvatlev, arvestades Venemaa varjamatu pahatahtlikkuse ja salajaste pahategude ajalugu, kuid see lahjendas pettemanöövri operatiivedu.
Ajakirjanikud püüavad praegu ja ajaloolased kunagi hiljem sellest kõigest aru saada. Mõnede jaoks on suur lugu see, et Ukraina vastuoluline luureteenistus SBU on lõpuks asunud tegema jõupingutusi suurte riskidega silmitsi seisvate ajakirjanike kaitsmiseks. Teised, nagu Vene emigrandist aktivist Garri Kasparov ütlevad, et Ukraina võimude kritiseerimine selle “kummalise paroodia” eest on valele asjale tähelepanu osutamine ajal, kui Vene võimud tegelevad harjumuspäraselt tapmise ja hirmutamisega.
Kriitikud argumenteerivad erinevalt. Babtšenko mõrvavandenõud ümbritsev lugu muutub järjest ähmasemaks, mitte läbipaistvamaks. Äririvaalid ja poliitiline võistlus võisid etendada selles rolli: Vene riigi seotust ei ole tõestatud.
Selles mõttes on Babtšenko afäär kaugemat minevikku puudutavate laiemate tülide mikrokosmos. Kõige tähtsam ei ole see, kes eksis ja kellel oli õigus, vaid see, et me saame selle üle vabalt arutada. Venemaal see nii ei ole ja see puudutab nii Kremli igapäevaseid väärtegusid kui ka riigi tegevust ajaloo kasutamisel relvana, millega ta ähmastab mineviku kuritegusid imperialistliku ülespuhutusega.
Selline lähenemine ajaloole on isevalmistatud vangla. Vastuseks ühele konverentsil esitatud küsimusele “Kellele kuulub ajalugu?” väitsid paneeldiskussioonis osalejad, et küsimus tuleks ümber sõnastada. Ajalugu kuulub meile ja meie võimet sellest aru saada piirab ainult meie vaimne energia. Ja see määrab lõpuks ära selle, kuidas me elame. Olevik, väitis üks paneelist, on segu meie kogemustest (ja sellest, kuidas me neid mõtestame) ja meie ootustest.
Sest minevik ei ole raiutud kivitahvlitesse selleks, et seda õppida ja kummardada. Uued faktid, argumendid ja arusaamad tähendavad, et see kuulub alati ülevaatamisele. Kremli ametnikud väidavad sageli, et Venemaa kriitikud püüavad “ajalugu ümber kirjutada”, näiteks seades küsimärgi alla Nõukogude Liidu käitumise enne Teist maailmasõda, selle ajal ja pärast seda. Aga nagu ütles üks konverentsi panelist, “just sellega peaksidki ajaloolased tegelema”.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
