Edward Lucas: Hiina ja Venemaa – kumma pärast rohkem muretseda

Kremli segu rahast, propagandast, füüsilisest hirmutamisest ja teistest vahenditest hoiab tegevuses analüütikuid Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Silmi hakkavad avama ka valitsused.

Hiina pälvib kontrastina sellele palju vähem tähelepanu. Ta ei sekku valimistesse, ei võta poliitikuid enda palgale, ei osta üles meediaressursse, ei kehtesta majandussanktsioone ega loo ärisillapäid poliitilise mõju kasutamiseks. Või siiski? Kuulake austraallasi ja lugu tundub rabavalt sarnane, sisaldades õppetunde neile, kes Venemaaga läbi käivad.

Alustage Clive Hamiltoni uuest suurepärasest raamatust pealkirjaga “Silent Invasion”. Raamat, mis avaldati Hiina vastusammude kartuses aasta kavandatust hiljem, avab üksikasjalikult Hiina võimude šokeeriva sisseimbumise riigi poliitilisse süsteemi. Ärevuses on ka Austraalia ametnikud. Riikliku luure- ja julgeolekuagentuuri ASIO juht Duncan Lewis ütles seadusandjatele Canberras: “Vaenulikud välisriikide spioonid tegelevad praegu kahjuliku tegevusega…seninägematus ulatuses”. Ta ei nimetanud otsesõnu ründavat riiki, kuid on mõistlik eeldada, et ta ei rääkinud Indiast.

Sarnased mured levivad ka Uus-Meremaal. USA kongressi mandaadiga USA-Hiina majandus- ja julgeoleku ülevaatekomisjon kuulas hiljuti ära Luure Keskagentuuri (CIA) endise analüütiku Peter Mattise, kes hoiatas, et Hiina on tunginud nii sügavale Uus-Meremaa struktuuridesse, et see õõnestab riigi liikmesust “Viie silma” luureliidus, mis hõlmab veel Austraaliat, Suurbritanniat, Kanadat ja USA-d.

Austraalia kaalub karme vastumeetmeid, mis kohustaksid oma tegevusi registreerima igaüht, kes tegutseb välisriigi huvides. Seaduspakett on vallandanud Austraalias debati ja toonud kaasa Hiina surve. Võimalusi avaldada mõju – ja karistada vastuseisu – on palju. Hiina on Austraalia suurim eksporditurg ja turistide allikas. Üks kolmandik kõigist välistudengitest Austraalia ülikoolides on hiinlased. Seni väljendavad võimud Pekingis oma halvakspanu Austraalia diplomaatilisse sügavkülma panemisega, kahjustades sedasi Austraalia veinide importi ning lükates edasi suure lihaekspordilepingu.

Sarnasused Lääne raskustega Venemaaga on ilmsed. Mõlemad vastased peavad külma sõja järgset rahvusvahelist korraldust nende vastu kallutatuks ning ei tunne selle normide ja seaduste rikkumisel süümepiinu. Mõlemad saavad arvestada kohalike abiga. Hääled, kes tahavad realpolitikist lähtudes taastada sidemed Kremliga, leiavad oma vastandi Austraalia Riikliku ülikooli professoris Hugh White´is, kelle sõnul peaks tema riik hülgama liidu manduva USA-ga, kohtlema režiimi Pekingis strateegiliselt ja moraalselt võrdväärsena ja püüdlema regionaalse võimujagamiskorralduse poole.

Raskused, mida härra Hamilton oma raamatuga seoses koges ning arg kirjastaja meenutavad mulle takistusi, mida pidi ületama mu aprillis surnud sõber Karen Dawisha. Tema raamat “Putini kleptokraatia” oli nii plahvatusohtlik, et Cambridge ülikooli kirjastus pani selle kalevi alla.

Suur erinevus seisneb selles, et Hiina kasutab oma võimu pehmelt ja süstemaatiliselt, Venemaa kaldub aga tooreste ja lühiajaliste taktikate poole. Need lähevad kenasti peale kodus, kuid on kontraproduktiivsed. Nad on andnud NATO-le uue hingamise, viinud ärevusse avaliku arvamuse ja tekitanud surve suuremateks kaitse-eelarveteks ja seda isegi NATO-sse mittekuuluvas Soomes ja Rootsis.

Venemaa räbalais mõttekojad ja diasporaale mõeldud koostööagentuurid on nõrgad võrreldes oma Hiina ametivendadega, nagu Ühendatud rindetööosakond (United Front Work Department) ja kõrgema profiiliga Hiina Rahva poliitiline konsultatiivkonverents. Nendel katusorganisatsioonidel on allüksused nagu süütult kõlav “Euroopa ja Ameerika vilistlaste ühing”. Venemaa jõupingutused on luurajakesksed; Hiinas hoiavad luureteenistused tagaplaanile.

Paradoks seisneb selles, et Hiina võib täievolilise suurvõimuna hakata edukalt kasutama Venemaa jõukeskset lähenemist. Kremlile sobiksid paremini Hiina pehmed taktikad. Mõlemal juhul on õppetund Läänele (või sellele, mis on temast veel järel) selge. Ehitage üles vastupanuvõime ja tugevdage heidutust – kuni teil on veel võimalik seda teha.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.