Ann Mari Anupõld
Piirsalu loomaarst
Loomaarsti töö on igapäevaselt väga erinevate riskidega seotud. Riskidega meile endile, loomaomanikele, aga muidugi ka loomadele. Loomadega, nii nagu ka inimestega, võib haiguse, ravi, lõikuste ja taastumise käigus igasugu asju juhtuda. On olukordi, mida suudame ette näha ja ennetada. Teinekord aga kehtib Murphy seadus, mis sätestab, et kui midagi ei saa untsu minna, siis midagi ikka läheb.
Üks kõige sagedasem arvestatav ja teinekord siiski ootamatult ilmnev riskiallikas on narkoos. Statistiliselt arvatakse, et üks loom 100 000 seast reageerib narkootilistele ainetele mingil määral negatiivselt. Reaktsioonid võivad ulatuda harvast hingamisest kuni krampide ja südame seiskumiseni välja. Mõnel loomal on narkoosist ärgates tugevad ärevushäired, iiveldus või uimane olek, mis võib kesta veel mitu päeva.
Kuidas me aga saaksime hakkama ilma narkoosita? Ega saagi. Pea iga loom pannakse vähemalt kord elus narkoosi alla. Näiteks steriliseerimise või kastreerimise tarvis. Osal kutsikatest on vaja hambaid narkoosi all välja tõmmata ja mõni loom ei lase ilma rahustita ühtegi harja ega kääri endale ligilähedalegi. On selliseidki lemmikloomi, kes lausa korra või kaks aastas rahustit saavad või narkoosi all käivad. Nõndasaavad pöetud väga pikakarvalised kassid, viilitud hobuste hambad ja hambakivi eemaldatud valehambumusega koertel.
Enamik terveid ja elujõulisi loomi kannatab narkoosi väga hästi. Probleeme näeme aga tihtilugu kääbustõugudel või siis sellistel koertel ja kassidel, kellel on osava aretustöö tagajärjel nunnu lömmis nina. Sinna hulka kuuluvad näiteks mopsid, buldogid ja Pekingi koerad. Kõige tuntum nnbrahükefaalse sündroomiga kassi tõug on aga Pärsia kass. Mida see sündroom aga looma jaoks tähendab? Kuna looma nina on väga lühikeseks aretatud, kaasnevad ka muud probleemid. Näiteks on ninasõõrmed sageli tunduvalt kitsamad kui teistel tõugudel ja pehme suulagi on pikenenud. See aga jällegi jääb hingamisteedele ette ja takistab hapniku jõudmist kopsudesse. Nii tekibki see paljuräägitud norskav hingamine, mida kindlasti mõnel mopsil või buldogil kuulnud olete.
Tegelikult kannatavad need norskavad loomad pidevalt, ka ärkvel olles, kerge hapnikupuuduse all. See aga läheb otse loomulikult ainult hullemaks, kui need loomad narkoosi alla panna. Selliste loomade puhul on erakordselt oluline viia neid lõikusele vaid väga hea varustusega loomakliinikutesse, kus saab näiteks teha ka inhalatsioonianesteesiat. See on narkoos, mis käib hingamisteedesse juhitava gaasi kaudu. Täiesti riskivaba narkoosi ei ole muidugi olemas, kuid hoolikas ettevalmistus ja planeerimine on juba pool võitu. Kõikidest nendest riskidest on loomaarstil kohustus loomaomanikku teavitada. Kuidas seda aga teha nii, et loomaomanik saaks aru, kuid ei satuks paanikasse? Kõige kindlam viis enda kui loomaarsti seljataguse kindlustamiseks on võtta allkiri paberile, et loomaomanikku on riskidest teavitatud. Kuid nõuda juba enne protseduuri algust inimeselt allkirja paberile, et ta on teadlik oma loomaootamatuksosutumiseks selleks üheks sajast tuhandest, tekitab minu jaoks alati kuidagi eriti ebameeldiva õhkkonna. Üks hea kolleeg teatas alles hiljuti, et “täida kaarte nii, nagu oleks sind juba kohtusse kaevatud”, pidades silmas loomade haigusloo kaarte. Eesti ei ole küll veel Ameerika, kuid sellest hoolimata võitlevad paljud siinsed loomaarstid juba üsna tihti kohtulahendite ja kaebustega. Ega midagi muud ülejäägi, kui teha oma tööd edaspidigi suurima hoolikuse ja kohusetundega ning loota siis ka veel natukesele õnnele. Eelmise aasta lõpus oli Eestis taaskord juhtum, kus loomaomanik kaebas ühe loomaarsti peale, kuna loom narkoosi ajal ära suri. Asja kutsuti hindama erapooletu ekspert, kelle arvamuse kohaseltoleks selle konkreetse looma puhul loomaarst pidanud ülevaatusest ja haigusloost lähtuvalt tegema eelnevalt ka vereproovi, et kindel olla, kas loom üldse narkoosi kannatab.
Vaid paar nädalat hiljem helistas üks Läti kolleeg ühele Eesti loomaarstile. “Kuule, mul käis üks vereanalüsaatorite müügimees Eestist. Ta ütles, et teil pannakse loomaarstid nüüd 15 aastaks vangi, kui nad enne narkoosi loomadele vereanalüüsi ei tee. Mitte et ma arvaks, et pole oluline loomi korralikult läbi vaadata, aga kas see ikka natuke karm ei ole?“
Kuigi ei ole päris kindel, kuidas vereanalüsaatorite esindaja oma müügiargumenti täpselt formuleeris ja kas ehk midagi tõlkes ka kaduma läks, siis on üks mis kindel – „katkine telefon“ töötab riigipiire ületades väga pädevalt ja loomaarsti elu läheb iga päevaga aina põnevamaks.
