Möödunud neljapäeval avati Haapsalus fotonäitus „Eesti läbi 100 silmapaari“, mille esmaesitlus oli veebruaris Tartus eesti rahva muuseumis. Peale näituse ja raamatu autorite oli Haapsallu tulnud üks näituse modellidest, tädi Maali nime all raamatuid välja andnud kuulus käsitöömeister Aino Praakli. Toimetusele saadetud kirjast selgub, et Haapsalu jättis talle sügava mulje.
„2. mail sõitsin spetsiaalselt Tartust läbi Tallinna Haapsallu – positiivsete emotsioonide jahile.
Osalesin ERMis ka 100 silmapaariga näituse avamisel. Kuid seal suuremas seltskonnas olid korraldajatel vist suuremad kogemused, koguni nii suured, et tilk tõrva kohe pidi päeva “kaunistama”… See tilk sattus minu pihta. Öeldakse, et tilk tõrva rikub meepurgigi ära, rääkimata siis minusuguse tädi Maali emutsioonidest. Ja ma ei kahetse. Haapsalus leidsin need emotsioonid jälle üles.
Internetiavarustest infot otsides olen pisut äpu: mis teha, vanamoelise inimese saamatus ehk tädi Maali tarkuse tase. Olin ülimalt õnnelik, kui minu koduses “internetimasinas” Haapsalu kultuurikeskuse kontaktid mulle siiski näkku naeratasid. Mõtlesin päris jupike aega, et keda sealt siis “ahistama” hakata? Minu liisk langes maja peaadministraatorile Triin Jugapuule. Ja e-mailid hakkasid lendama… oli võimalus ka moblat kasutada. Tahtsin kohal olla päevake varem, et tegusate 100 silmapaari projekti eestvedajate Kaire van der Toorn-Guthan ja Toomas Volkmanni palge ette ilmuda pisutki puhanud silmapaariga. Ja kus seni olla? Mida see päev enne teha, polnud mulle küll üldse mure: lõnga ja kudumisvardaid ja ideid kaasa võtmiseks jätkus.
Administraator Triin hoolitses ka selle eest, et saaksin Rannarootsi muuseumist muljeid, jääks midagi meenutada. Jäi küll: “neljapäevanaised” täna ja varem, tikitud ajalooga. Nende kohvilaud värviliste võileibadega ja direktori pakutud kohviga on ka unustamatud.
Juba sõitis Triin venna ja autoga mulle järgi, viis kultuurikeskuse tagauksest vaikselt sisse… Lootsin märkamatult aegsasti olukorraga tutvuda… Kuid nähtamatuks jääda kohe sisenemisel ei õnnestunud. Üks suhtlemisvaeguses härra ei uskunud, et tulin siia fuajeesse lihtsalt “sukka kuduma”. Ja lõpuks avastas, et ühel kohe-kohe avatava fotonäituse pildil on sama müts daamil peas mis siin kudujalgi. Kas see avastus uudistajat rahuldas? Ei tea.
100 silmapaari pere juba ootas vaatajaid piltide peal.
Ja kui tervitusnapsid ringi liikusid, ega siis hästi arugi saanud, kes on lihtne külaline või pildil olev “elus mannekeen” liigub ringi. Napside jagaja asus minust kolme trepiastme kaugusel. Tähelepanelik härra tõi sealt mulle klaasi pihku. Pisiasi, kuid selline tähelepanu tõstab tuju.
Toomas Volkmann oma loomingulises “põlemises” on portreedesse püüdnud panna isikupära, midagi igale erinevale inimesele, tema iseloomust, tema keskkonnast, unistustest. Toomas on öelnud, et tavaliselt ta inimest on varem tundnud, keda pildistama hakkab. Ja näitusele 20 pilti, no 30 on juba palju! Aga 100? Ja enne inimest tundmata? Esimesel kohtumisel kaamera ette. Aga ta sai hakkama! Ja ka kõik teised Kaire tiimis on tugevad isiksused.
Proua Kaire on paarkümmend aastat elanud Hollandis. Siin koridoris kuulsin ütlemist, et kes on vabas maailmas elanud, sellel on julgust olla see, kes ta on, olla tema ise, olla isikupärane. See on näitus, mis jääb kauaks kummitama.
Nii lausus keegi sõnavõtjatest. Ja see mõte jääb mind kauaks saatma, ka peale Haapsalust lahkumist.
Lõpuks Triin jälle minuga bussijaamas. 10 minutit ja buss saabus. Aga mind ei lastud enne autost väljagi. See on väike pisiasi, aga jääb meelde kui suur tähelepanelikkus. Loodan, et minu kohalikel saatjatel ei jäänud seetõttu mõni kultuurikeskuse päristöö tegemata.
Suur tänu teenindamise eest!
Lugupidamisega
Aino Praakli, kes on 30 aastat vanaduspensionär