Kaotus on ühtaegu nii isiklik, professionaalne kui ka ühiskondlik, sest kõiges selles mängis Andres Ammas mu elus kujundavat, suunavat ja toetavat rolli. Andres Ammase soojal toetusel ilmusid 1990. aastate keskpaiku Lääne Elus mu kõige esimesed ajakirjanduslikud tekstid, et 2000. aastatel järjest sageneda. Ma saan öelda, et just Andres tegi minust arvamuskirjutaja, sest tema asjatundlik tagasiside ja tähelepanelikkus mu kirjatööde suhtes andis mulle ajapikku selle julguse, mida arvamuskirjutajal vaja läheb – julguse öelda välja oma seisukohti ja jagada oma arutluskäike.
Andrese soovil ja soovitusel võtsin 2000. aastal Haapsalust ära kolivalt Priit-Kalev Partsilt üle „Lehm Ljudmilla lasteka” kirjutamise, kuigi ei arvanud alguses end selles valdkonnas kuigi tugeva olevat. Aga jälle oli Andres minu võimetest rohkem teadlik kui ma ise.
Meie pere ei unusta ka kunagi, mitte kunagi seda, et Ott Valliku tegevus karikaturisti ja illustraatorina algas just nimelt sellest päevast, kui ta umbes 1998. aastal paari oma suvalist sirgeldist Lääne Elu toimetusse Andres Ammasele näitama läks. Me oleme koos Otiga jäänud Lääne Elu meeskonna ridadesse nüüd juba 20 aastaks. Aga sellest algas ometi kõik muugi: ajalehekarikatuuridele järgnesid koomiksid ja praeguseks üle kolmekümne illustreeritud lasteraamatu, samuti karikatuuri- ja illustratsiooniauhinnad. Seda kõike poleks arvatavasti tulnud ilma Andreseta. Või poleks tulnud nii lihtsalt ja peaaegu nagu iseenesest.
Andres Ammas oskas ära tunda andeid ja toetada nende kujunemise ebakindlat ja kahtlusterohket teed. See, mida tema turvaline toetus ja asjatundlik tagasiside meie perele on andnud, on erakordne. Kuid ka koolis töötamise ajal oma õpilastega koolilehte tehes nägin palju kordi, kui heatahtlikult oli Andres alati nõus meie gruppi kas toimetuses vastu võtma või meie juurde koolimajja tulema, et lehetegemist õpetada, ja kui tasakaalukalt, rahulikult ja soojalt suutis ta pulbitseva nooruse pööraseid ideid vastavalt vajadusele kas toetada või rahustada.
Hiljem kohaliku tasandi poliitikasse astudes oli mul võimalus näha, et selleski maailmas talitas Andres Ammas sarnasel tasakaalukal ja arukal moel. Olen õnnelik, et elu andis mulle võimaluse jälgida tema tegutsemist volikogu mitme koosseisu vältel, ja õppida sellest, et poliitika pale ei pruugi olemuslikult sugugi olla korruptiivne või moraalitu. Kahtlemata on see raske kunst, see on kokkulepete, järeleandmiste ja veenmiste kunst, kuid sedagi on võimalik teha käsi määrimata ja hea tava ning südametunnistusega vastuollu minemata.
Oli maailma avardav ja silmiavav kuulata Andrese mõttekäike mitme raskema eesseisva otsuse puhul, kui püüdsime kujundada ühiseid seisukohti. Ma uskusin nägevat toona ja usun ka nüüd, et Andresel oli ka kõigi poliitiliste tuulepuhangute ja tormide küüsis laveerides paigas tema oma sisemine mastipuu ja moraalitunnetus. See ei teinud ta elu poliitikas küll paraku lihtsamaks. Aga ega Andres olnudki lihtsate lahenduste otsija.
Andres Ammas oligi minu nägemust mööda rohkem kriisi- kui olupoliitik. Ega ta muidu polnukski 1991. aasta 20. augustil nende rahvasaadikute seas, kes Eesti vabariigi taastamise poolt hääletasid, või polnuks Mart Laari valitsuse teenistuses selle rahutumatel aegadel. Andrese otsiv vaim ja õiglusjanuline meel ei saanud hilisematel järjest inertsemaks muutuvatel olupoliitikaaegadel vist küll seda koormust, mida oleks otsinud. Ta leidis otsekui uue energia ja hoo endas siis, kui asus looma Vabaerakonda. Ta kutsus sinna mindki, aga et ma vist siiski polnud suutnud omandada tema antud kannatlikkuse, strateegilise mõtlemise ja tasakaalukuse õppetunde, olin oma kärsituse juures poliitikas juba pettunud ega tahtnud enam kuulda ühestki erakonnast.
Mul on nii südamest kahju, et elu ei andnudki Andresele enam võimalust näha Vabaerakonna teekonda Eesti poliitikas pikemalt. Ja mul on nii kahju, et kadunud on üks ühiskonnatundlik ja missioonitundega poliitik, keda ma usaldasin, kelle kommentaare teravate ühiskondlike sündmuste ajal alati ootasin, keda ma uskusin. Oleme Otiga kaotanud oma loomingu suure toetaja ja tugisamba, oma õpetaja.
