Pärast põhikooli lõpetamist jätkab haridusteed kutsekoolis vaid veerand noortest. Elukestva õppe strateegias on seatud eesmärgiks, et see võiks olla 40%. Täna on selge, et niipea seda eesmärki ei saavutata. See on halb uudis mitte ainult kroonilise oskustööliste puuduse käes kannatavatele tööandjatele, vaid kogu Eestile. Juba täna on vajalike oskustega töötajate puudus üks olulisi põhjusi mis takistab Eestisse uute tööstuste rajamist ja siin juba tegutsevatel ettevõtetel laienemast. Oleme juba ka näinud juhtumeid, kus ettevõtted on töötajate puuduse tõttu Eestist lahkunud. See mõjutab Eesti majandust ja meie kõigi heaolu.
Kuna rahvastik vananeb kiiresti ja tööealise elanikkonna suurus sellega väheneb, saab lahenduseks olla vaid meie inimeste parem haridus. Teadlastest ja arendajatest ei piisa, kui ei ole neid, kes oma töös kasutavad nii pead kui ka käsi, saavad hakkama tänapäevaste tehnoloogiatega ning on valmis end pidevalt täiendama. Just sellised hinnatud ja ka hästi tasustatud spetsialistid peavad aga tulema just kutsekoolidest.
Kuidas seda saavutada? Unistame natuke.
Esiteks: Vajame pikaajalist kava, kuidas vajalike erialade õppimine noortele atraktiivseks teha. Kutsehariduskeskused peavad spetsialiseeruma ja see tähendab, et erialade dubleerimine väheneb. Kutsekool ei ole lihtsalt ametikool, vaid kompetentsikeskus, kus on tänapäevane sisseseade, väga head õpetajad, tihe koostöö tööandjatega ja ka ülikoolidega. Sama eriala jaoks mitmete sarnaste keskuste pidamiseks ei jätku meil raha ega ka inimesi. Eelduseks on loomulikult, et õppuritele on olemas korralikud elamistingimused, kättesaadavad nõustajad ja muu tugivõrgustik, üle tuleb vaadata ka stipendiumid-toetused.
Teiseks: Õpetajad stažeerima! Kutsekooli õpetaja peab olema kursis sektori arengutega ja uute tehnoloogiatega. Paljud tööandjad pakuvad meelsasti õpetajatele võimalust mõned nädalad või ka pikemalt ettevõttes stažeerida ja nõnda end täiendada. Õpetajad näevad ka takistusi: kes teeb ära minu töö, kuidas ma toime tulen jne. Osadele oleks see mugavustsoonist väljatulek, mistõttu ei soovitagi ettevõttesse minna. Õpetajate stažeerimiseks tuleb luua toimiv süsteem, mis innustaks õpetajaid seda kasutama.
Kolmandaks: Loome võimaluse süvendatult reaalaineid õppida. Kutsekool ei pea noore jaoks olema tema õpingute lõpp-peatus. Neil, kes seda soovivad, peab ka kutsekoolis keskharidust omandades olema võimalik õppida süvendatult reaalaineid ja võõrkeeli. Nõnda on soovi korral võimalik lihtsamini jätkata haridusteed ülikoolis.
Neljandaks: Tööandjad ka tegelikult osalema. Tööandjate panus kutseharidusse peab suurenema. Eelkõige tähendab see dialoogi kooliga – osalemist õppekavade koostamises, praktikabaasiks olemist, jooksvat nõustamist. Tööandjate osalemine kutsekoolide nõunike kogudes peab olema tegelik ja sisuline, mitte pelgalt formaalne. Seejuures peavad tööandjad suutma silmas pidada kogu sektori, mitte vaid enda spetsiifilisi vajadusi. Tööandjad võiksid oluliselt enam kaasa lüüa ka erinevates algatustes, näiteks pakkuda abi noorte kutsemeisterlikkuse võistluste läbiviimisel.
Viiendaks: Toetame õppurite ja ka õpetajate praktikat piiri taga. Võimalused välismaiseks praktikaks on olemas, ent seda võimalust innustatakse vähe kasutama. Põhjus on lihtne ja arusaadav hirm – äkki nad ei tulegi tagasi. Kuid seda kartes jätame end ilma rahvusvahelise kogemuse ja kontaktidega spetsialistidest.
Kuuendaks: Lõpetame täiskasvanute hobihariduse rahastamise. On vaid tervitatav, kui bakalaureuse- või magistrikraadiga inimene läheb kutsekooli, et omandada praktilisi oskusi. Samuti ei pea igast kutsekooli lõpetajast saama palgatöötaja – kui ta loob õpitaval erialal ettevõtte, on see suurepärane. Ent täna võib igaüks kutsekoolis õppida lugematu arv kordi tasuta ja seda kasutatakse agaralt. Mingi vastutus peab inimesel enda arendamise eest siiski endal olema ja hobisid ei peaks maksumaksja kinni maksma.
Seitsmendaks: Aitab noorte alahindamisest. Tänapäeva noored ei ole lumehelbekesed. Tööandjate konkursid parima praktikandi valimiseks on näidanud, kui palju on kutsekoolides sihiteadlikke, julgeid ja töökaid noori inimesi, kes teavad, mida nad tahavad ja on valmis selleks vaeva nägema. Küll aga tuleb arvestada, et muutunud on ümbritsev mõjuväli, mis noori vormib. Noorte toetamiseks tuleb süsteemsemalt tegeleda noorte üld- ja sotsiaaloskuste arendamisega.
Kokkuvõtteks. Eesti kutseharidus on järjest paremal järjel. Kutsehariduskeskused suudavad pakkuda kvaliteetset õpet, neil on ilusad majad ja suurepärane sisseseade praktilisteks harjutusteks. Kutsehariduse head taset näitab muuhulgas ka meie noorte edukad osalemised kutsemeisterlikkuse maailmameistrivõistlustel. Ülalpool pakutud unistused võiksid ühel päeval kõik ka teoks saada, et Eesti kutseharidust veelgi atraktiivsemaks muuta.
Anneli Entson, Eesti Tööandjate Keskliidu haridusnõunik
