„Andres Ammas oli üks väheseid poliitikuid ja inimesi üldse, keda ma vanas keelepruugis nimetan korralikuks inimeseks,” räägib sõber ja erakonnakaaslane Isamaaliidu päevilt Mihkel Mutt.
„Ta oli eetiline, teadis, mida on sünnis ja sobib teha. Teiseks oli ta väga suur Haapsalu ja Eesti patrioot. Et need kaks omadust – eetilisus ja patriotism – kokku langevad, ei ole tavaline.
Peale selle oli ta suurepärase kunstimeele ja avara hingega, ja mitte ainult muusikas. Ta luges väga palju ja andis ka minu teostele head tagasisidet, mida ma väga kõrgelt hindasin.
Ammase eripära oli ka see, et kuigi ta läks Tallinna, oli ta Haapsalust pärit ja jäi haapsallaseks. Ta oli üks neist, kes teadsid tegelikult, milline on elu väljaspool üht-kaht tõmbekeskust, päris Alam-Kolkakülas.
Nägin tal suurt tulevikku. Ei ole kindel, kas ta oma korralikkuse ja eetilisuse juures näiteks peaministriks oleks sobinud. See töö nõuab liiga palju kompromisse. Temasugused inimesed on hoidnud Eesti poliitika veel allesjäänud mainet. Tundub karjuv ülekohus, et ta nii noorelt lahkus.
Andres Ammas oli üks neid inimesi, keda kohates läks meel rõõmsaks, tal oli hea aura, kuigi tean, et paljut, mis elus inetu, ta ei sallinud. Siiski jäi ta alati härrasmeheks.”
