Haapsalu tantsu- ja koorijuht Ulrika Grauberg ütles oma meenutuses, et Andres Ammas oli kui hea isa, kes oli kohal ja toetav mitte ainult sõnades, vaid kogu olemusega.
Grauberg meenutab:
Kui ma täna hommikul nägin seda uudist, siis minu esimene reaktsioon oli, et ma ei ole sellega nõus! See oli täielik šokk – vaatad uudisteportaalis pilti ja tahad öelda: „EI!“ Ma arvan, et see tunne oli nii mõnelgi inimesel veel.
Minu jaoks on Andres nagu hea isa. Kui ma teda meenutan, siis esimesena meenuvad tema hästi mõistvad silmad. Ja kui ta sind kõnetab, siis ta kõnetab mitte ainult sõnadega, vaid ka silmadega. Ja kogu oma olemusega.
Ja teine asi, mis mulle meenub, on see, kuidas ta paneb oma sooja käe mulle õlale, et „Ulrika, kõik saab korda, ära muretse“. Ta on sellest mõttes alati väga toetav olnud – need silmad, mis vaatavad sulle otsa ja räägivad ka ilma sõnadeta. Rääkimata sellest, et ta oskas sõnu kasutada nii, et need olid õiged. Mitte palju, aga need olid olulised asjad, mida ta ütles, ja ütles seda ilusti ja veenvalt. Ta ei teinud sõnadega mitte kunagi haiget. See on see koht, kus meil kõigil on, mille üle mõelda.
Ja kui ta tunnustas, siis tema öeldud „tubli“ ei olnud see, et sind lihtsalt visati lilledega – tema öelduna tähendas see, et kõik läks õigesti, mitte lihtsalt hästi.
Ükskõik, mida ta tegi või ütles – ta oli kohal, oli siin.
Ta oli väga toetav.
Tema on „süüdi“ ka selles, et Haapsalu kammerkoor uuesti kokku tuli.
Ta tegi mulle kõne ja ütles: „Ulrika, nüüd on aeg.“
Ja ma ei saanudki teistmoodi. See oli, nagu isa ütleb sulle, et nüüd on nii, et me hakkame maja ehitama. Muidugi, isa – ma tulen ja ehitan koos sinuga maja! Kuidas ma ütlen, et ei tule…
Muidugi – kui sa ütled, Andres, mulle praegu, et tuleb teha, siis tuleb teha!
Teeme!
On juhtunud see, mida keegi pole suuteline muutma. Kahju. väga kahju