Riik on sattunud rahvastikukriisi, sest taastetasandist on puudu neljandik sünde. See tähendab, et professor Rein Taagepera sõnastatud demograafiline vetsupott loksub ikka edasi.
Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjon algatas möödunud aasta lõpul rahvastikupoliitika põhialuste koostamise neljakümne eksperdi osalusel. Eksperdid osutusid enamasti statistideks. Peaaegu kolmekümneleheküljelise dokumendi mustand saadeti hiljuti riigikogu komisjonidele läbivaatamiseks. Dokumendis on rahvastikukriisi mainitud vaid üks kord ja sealgi umbmääraselt ja häbelikult: „Eestil on oht sattuda demograafilisse kahanemisspiraali. Sellist arenguvarianti on põhjust nimetada rahvastikukriisiks.” Koostajatel on segamini mõisted areng ja taandareng, aga ohust sai kriis juba ammu – möödunud sajandi üheksakümnendate aastate alguses! Paistab, et koostajad võtsid nõuandjaks rahvastikuküsimustes ebapiisavate teadmistega Toomas Hendrik Ilvese, kes intervjuus 2012. aastal kurtis: „Aastakümnete pärast tekkivate demograafiliste probleemidega tuleks tegelda juba täna, kuid poliitikutel ei tundu olevat valmisolekut tegelda kauge tuleviku probleemidega.”
Rahvastikukriis on nagu vähkkasvaja rahvuskehandis, mis annab oma siirded paljudesse eluvaldkondadesse. Koolide, kaupluste ja apteekide sulgemine, valdade kaotamine, transpordiühenduste likvideerimine on kõik kriisi ilmingud. Sündimuse katastroofiline langus on juhtiv põhjus, mida tingib müriaad tegureid. Poliitikute ja teiste avaliku elu tegelaste ignorantsus kriisi teemal tuleneb ilmselt teadmatusest ja soovimatusest raskele probleemile aega kulutada. Valitakse jõukohased probleemid, kasvõi kosmosetehnika, robootika või geneetika valdkonnast, mille praktiline väärtus on küsitav, kuid rahastamine garanteeritud. Siia ritta kuuluvad ka Rail Baltic, merealune tunnel, Saaremaa sild, uus tselluloositehas, 5000 elaniku limiidist lähtunud haldusreform ja Tartu sõjalennuvälja igaveseks jäädvustav pompöösne muuseum.
Nii nagu vähkkasvajat ei saa ravida ilma diagnoosimata, ei saa ka rahvastikukriisi lahendada ilma seda tunnistamata ja sellega tegelemata. Kriisi ilmingud tekkisid juba eelmise sajandi üheksakümnendate alguses ja neist on räägitud üle kahekümne aasta. Kui meetmed kriisi vastu pole aidanud, järelikult pole nad olnud piisavad. Ja mida varem diagnoositakse, seda efektiivsem on ravi mõlemal juhul. Meetmete väljatöötamiseks on kutsutud eelkõige meie poliitiline ja akadeemiline eliit, ülikoolid ning teaduste akadeemia.
Juba 1996. aastal palusin Eesti arstiteadusnõukogu nimel haridusministrilt Jaak Aaviksoolt tegevuskava olukorrast väljapääsuks. Pärast avalikku meeldetuletust kolmanda rahvusliku kasvatuse kongressi kõnetoolist sain vastuse, et mingit tegevuskava ei ole, aga kavas on üks uuring. Paar aastat tagasi kutsusin üles teaduste akadeemia presidenti süvenema rahvastikuprobleemidesse ja saavutasin vaid oma meilikirjade kui sobimatute blokeerimise. Seda loetelu saaks jätkata tüdimuseni. Ja tüdinenud ma ka olen. Üleskutsed ja selgitused Toompeal ei toimi. Enamikul parlamendierakondadest on olnud aastaid aega töörühmade käivitamiseks ja abinõude väljatöötamiseks, kuid seda ei tehtud ja nii pole ka rahvastikukriisi probleemkomisjonil midagi minevikust võtta. Laialt reklaamitud rahvastikupoliitika põhialused osutusid läbikukkunuks nagu kõik eelmisedki. Endised rahvastikuministridki on nüüd tummad.
Järgmistel valimistel ei tohiks enam riigikogusse valida inimesi, kel on suu vett täis, kui räägitakse rahvastikukriisist. Vaja on, et poliitikud tunneksid ühiskonda ja riiki. Professor Ülo Vooglaid on öelnud, et riigikogu peab looma ja hoidma riiki kui tervikut.
Riigikogu valimiste eelsetel kohtumistel liikmekandidaatidega tuleb neile esitada küsimus rahvastikukriisist jagusaamise kohta ja saadud vastuse järgi hääletada. Nii saame olemasoleva demokraatia tingimustes kontrollida riigikogu koosseisu. Anname erakondadele terve aasta valmistumiseks sellele küsimusele vastamiseks. Rahvaski peaks olema aktiivsem ja sõnakam.
Unistame pooleks ebareaalsega. Tubli uus riigikogu mobiliseerib rahvastikukriisist rääkima isegi presidendi, õiguskantsleri ja võrdsusvoliniku, kes hakkavad rahvalt nõudma kümne käsu täitmist ja endine riigikogu esimees Eiki Nestor toetab neid oma suvilas (ta suundub edukalt erru) valjuhäälselt. President pihib, et Euroopa Liidu kontrollkoja ametnikuna jättis ta kontrollimata Rail Balticu projekti, kuid talle meeldib presidendi amet ja seepärast kahetseb südamest. Peaminister moodustab lõpuks enda alluvuses rahvastikubüroo, võttes endale tegeliku vastutuse rahvuse eest.
Eesti jaoks ei ole piisav, kui räägitakse vaid suurtest eesmärkidest ilma nendeni jõudmise mehhanismide ja aparaadita. Jagatakse aurahasid ja antakse preemiaid. Samal ajal statistikaamet muudkui registreerib vähenevat sündimust, ennustades kollapsit. Seepärast võiks olla valimiskampaania pealkirjaks „Kel pole rahvastikukriisi programmi, hoidku eemale uuest riigikogust”. Sellest võidaks rahva edasikestmise.