Enn Eesmaa: milleks tasuta maakonnaliinid?

Selle aasta suvi saab olema paljude maal elavate eestlaste jaoks märgilise tähendusega, kuna 1. juulist rakendub majandusminister Kadri Simsoni initsiatiivil tasuta maakondlik bussitransport. Nagu Tallinna tasuta ühistransport, on seegi idee saanud opositsioonilt ülekohtust kriitikat. Huvitaval kombel on mitmete kritiseerijate hulgas needsamad, kes ka algselt pealinnas toimivale süsteemile vastu olid, kuid nüüd selle edulugu nendivad. Loodetavasti aitab järgnev ülevaade selgitada, kelle ja mille jaoks tasuta maakondlik bussiliiklus oluline on.

Maakondliku bussitranspordi reform koosneb kahest peamisest märksõnast: piletihindade kaotamine ning liinide tihendamine. Tuletagem meelde, et tasuta ühistransport oli Keskerakonna 2015. aasta riigikogu valimiste üks peamisi lubadusi ning koalitsioonikõnelustel sai kokku lepitud, et ühistranspordi arendamiseks eraldatakse järgnevatel aastatel lisa 21 miljonit eurot aastas. Sellel aastal tõuseb bussiliinide dotatsioon 34,8 miljoni euroni, suurenedes 12,9 miljonit eurot. Olemas on lisaraha ka liinide tihendamiseks, mis aitab optimeerida sõidugraafikuid ning tulla võimalikult lähedale tarbijate vajadustele. Oluline on ka fakt, et bussifirmade jaoks ei muutu midagi, sest nemad saavad endiselt tasu liinikilomeetrite pealt sõltumata reisijate arvust.

Möödunul aastal tehti maakonnaliinidel ligikaudu 18 miljonit reisi. See annab märku, et auto pole ainuke transpordivahend maapiirkondades ning tasuta bussitransport toob kasu paljudele. Bussipileti arvel on inimestel võimalus säästa märkimisväärne raha, mida kasutada muuks otstarbeks. Kuressaares lillepoes töötav saarlanna ning tema mitu toidupoes töötavat tuttavat sõidavad iga päev oma töö tõttu 80 km edasi-tagasi Laimjalast Kuressaarde ning maksavad päevas bussipiletiraha kokku 4 eurot ja 30 senti, mis teeb peaaegu 90 eurot kuus. Võttes arvesse, et keskmine Saaremaa ja Hiiumaa inimene teenib netotulu veidi üle 700 euro kuus ning mediaantulu jääb alla sellegi, siis moodustab 90 eurot sellest arvestatava osa. On ka neid, kes mugavamaks liikumiseks jagavad autotranspordi kulusid, kuid tihtilugu on raske tagasitulemise aegasid sobitada ning nii mõnigi kord tuleb ikkagi bussiga liigelda.

Teine suur maakonnabusside tarbijaskond on kohalikud eakad, kes kasutavad transporti käimaks arsti juures, poes, tuttavate juures, erinevates seltsides või töölgi veel. Võttes arvesse, et pensionid pole veel järele jõudnud üldisele majandusarengule, annab tasuta ühistransport maapiirkonna eakatele koos aprillikuise 6,3protsendise pensionitõusuga lisaraha, mis aitab tuntavalt nende elujärge parandada. Lisaks finantsolukorra paranemisele annab tasuta transport võimaluse tihedamalt oma eelarvest lähtumata bussivõimalust kasutada ning aktiivsemat vanaduspõlve elada. Eakate inimeste liikumisvõimaluste parandamine ei tohi olla prioriteet ainult pealinnas, vaid kogu Eestis!

Kui paljudele pealinlastele võib tunduda, et maakonnaliinid on välja surev trend, siis 18 miljonit reisi aastas tõestab vastupidist. Maal elav inimene ei liigu ainult autoga ning paljudel see võimalus isegi puudub. Me ei tohi tõsta linnainimest eelisseisu ning peame tagama võrdsed liikumisvõimalused kõigile üle Eesti. Näiteks Belgias makstakse väljaspool linna elavatele, kuid linnas töötavatele inimestele tööandja poolt ühistranspordi kulud täismahus kinni. Pole põhjust, miks riik ei võiks siinkohal maal elavatele inimestele abikätt pakkuda ning seeläbi äärealade ja maapiirkondade olukorda parandada.

Riik ei saa tuua töökohti ega teenuseid inimese juurde, kuid me saame leevendada olukorda, kus maal elav inimene peab kütuse või bussipileti peale kulutama suure osa oma palgast. Kui soovime, et maal elu säiliks, ebavõrdsus linnade ees väheneks ning inimeste mobiilsus suureneks, tuleb alternatiive leida – tasuta maakondlik bussitransport koos liinide tihendamisega seda kindlasti on!