Hinnatõus seostub lõpptarbija jaoks eelkõige negatiivse nähtusega ning viimasel ajal on iseäranis palju poleemikat tekitanud alkohoolsete jookide hinnatõus. Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetele toetudes uurime, mida tähendab alkohoolsete jookide hinnatõus lõpptarbija jaoks, kirjutab Statistikaameti peaanalüütik Märt Leesment (pildil).
Pärast paariaastast hinnastabiilsust tõi möödunud aasta tagasi hinnatõusu. Sissetulekud on kasvanud ning mõõdukas üldine hinnatõus ei ole üleliia proteste tekitanud. Küllaltki palju kära on tekitanud aga mootorikütuste ja alkohoolsete jookide hinnatõus. Nende valdkondade ühiseks nimetajaks on see, et kummalgi juhul on osa hinnatõusust tingitud valitsuse aktsiisipoliitikast. Hiljuti toimunud ning lähitulevikus planeeritavad (varasemate aastatega võrreldes) suhteliselt järsud aktsiisitõusud on kaasa toonud palju vastumeelsust ning alkohoolsete jookide puhul otsustati aktsiisitõusu määra mõnevõrra vähendada.
Jättes kõrvale diskussiooni teemal missugune aktsiisimäär oleks optimaalne, vaatame hindade kallinemisest tingitud mõju lõpptarbijale. Missugust mõju avaldas lõpptarbija rahakotile 2017. aasta hinnatõus? Selleks vaatame leibkonnaliikme (nende hulgas on ka lapsed) keskmisi kulutusi kululiigiti ning neis toimunud muutusi.
Kõige värskemad leibkonnaliikme kulutuste andmed kirjeldavad 2016. aastat. Seega saame võrrelda, kui palju mõjutas lõpptarbija rahakotti 2017. aasta hinnatõus, eeldades, et tarbimise iseärasused (tarbijate eelistused, kogused jms) olid samasugused kui 2016. aastal. Kuigi antud arvudesse tuleks suhtuda tinglikult, toimuvad muutused tarbimismustrites pigem pikema perioodi jooksul, mistõttu andmeid võib suurusjärkude hindamiseks paslikuks pidada küll.
Leibkonnaliige kulutas 2016. aastal keskmiselt 4891 eurot. Võttes arvesse, et tarbijahinnaindeks tõusis 3,4% (ning kui muud tarbimist puudutavad tegurid jääksid samaks), suureneksid kulud 166 euro võrra. Suurima kululiigi – toidu ja alkoholita jookide (kus hinnad kasvasid 5,7%) – puhul tähendaks see 65 euro suurust kasvu.
Kui vaadata ühte enim kõneainet pakkunud kululiiki, siis 2016. aastal kulutas leibkonnaliige alkohoolsetele jookidele keskmiselt 108 eurot. Tuleb arvestada, et leibkonna eelarve uuringus võivad andmed alkohoolsete jookide kohta olla alahinnatud, kuna inimesed võivad anda ebatäpseid vastuseid ostmise ja tarbimise kohta. Seega hindame praegusel juhul tegelikke kulutusi kaks korda suuremaks. Arvestades, et 2017. aastal kallinesid alkohoolsed joogid 8,4%, tähendaks see muude tingimuste samaks jäädes seda, et leibkonnaliige maksab aastas juurde 18 eurot (ehk 1,5 eurot kuus). Ei hakka hindama, kas seda on vähe või palju. Alkohoolsete jookide mõistes tähendab see 2017. aasta puhul kas liiter viina või kohver (24 x 0,33 ml) õlut aastas (või pudel õlut kuus). Kui neid Eestist osta.
Kasutades sama loogikat ning 2016. aasta tingimusi, vaatame ka seda, mis toimuks 2018. aastal juhul, kui hinnatõus oleks veelgi kiirem ning alkohoolsed joogid kallineksid näiteks 10%. Võrreldes 2017. aastaga tähendaks see leibkonnaliikme kohta aastas täiendavalt enam kui 23 eurot (ehk kaks eurot kuus).
Miks meile hinnatõus nii vastumeelne on? Üks võimalikke põhjusi peitub inimeste vastumeelsuses kaotuste suhtes (antud nähtust tutvustasid teadusmaailmas Daniel Kahneman ja Amos Tversky). Lihtsustatult, hinnatõusu (või sissetuleku vähenemist) nähakse kaotusena, hinnalangust (või sissetuleku kasvu) võiduna. Ehk siis, näiteks 100-eurone täiendav sissetulek (või samaväärne hinnalangus) toob kaasa 100 ühikut rahulolu. Sissetuleku vähenemine 100 euro võrra või samaväärne hinnatõus toob kaasa aga rohkem kui 100 rahuloluühiku vähenemise. Kaotusega kaasnev rahulolu vähenemise tunne pakub märgatavalt tugevama emotsiooni kui samasuguse võiduga kaasnev rahulolutunne.
Üks asi on hinnatõus siseturul. Tarbijatel on vabadus valida ning muude tingimuste samaks jäädes valivad nad sealt, kus on odavam. Isegi siis, kui see koht asub piiri taga. Viimasel ajal toimunud hinnatõusude (ning seetõttu hindade erinevuse suurenemise) tulemuseks on alkoralli Läti suunal, mille tagajärjel aktsiisitulu laekub plaanitust vähem ning lõunapiiri naabruses tegutsevad kauplused vaevlevad käibe languse käes. Üks kaotsiläinud õlu kuus on liigseks osutunud (eriti kui Läti mõistes tähendab see juba kahte pudelit)…
Pahameel on igati mõistetav. Möödunud aasta(te)st meelde jäänud lemmikõlle hinna asemel vaatab nüüd vastu märksa suurem hinnanumber ning me teame juba ette, et järgmistel kuudel tõuseb see veelgi. Rohkem “kaotada” ei taha keegi, isegi siis, kui selle kaotuse suurus ei olegi nii märkimisväärne. Hoolimata kõigest tekib ikkagi kahtlus, et äkki õlle- ja viinahind ei kuulugi kõige tõsisemate murede hulka.
Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik
