Nõva ja Vormsi päästekomandod on nagu teised Eesti saartel ja ääremaal asuvad komandodki olnud aastaid päästeameti murelapsed. Nad paiknevad kohtades, kus on vähe nii elanikke kui ka väljakutseid, kuid kui midagi peaks juhtuma, kulub suurematest keskustest päästjate kohalejõudmiseks liiga palju aega.
Nii Nõva kui ka Vormsi puhul on õhus olnud ka riikliku komando sulgemisoht. Vormsi puhul on see olnud vähem tõenäoline, sest mere taha on abijõude veelgi keerulisem saata kui mitmekümne kilomeetri taha maismaal. Korduvalt üle Eesti käinud väikeste päästekomandode sulgemislained on kogukonna ja avalikkuse protesti tõttu Nõvat ja Vormsit säästnud. Seda erinevalt näiteks Pürksi päästekomandost, mis 2011. aastal suleti ja kus praegu tegutseb ainult vabatahtlik komando.
Viimastel aastatel on nii Haapsalu, Pärnu kui ka Tallinna päästeametnikud korduvalt kinnitanud, et Nõva ja Vormsi sarnaste väikeste kohtade puhul pole küsimus selles, et riik tahaks sulgemisega kulusid kokku hoida, vaid pigem paneb komando end ise kinni – pole inimesi, keda sinna tööle võtta. Nii oligi Nõval enne uuele süsteemile üleminekut olukord, kus kohalikke kutselisi päästjaid oli täpselt nii vähe, et haiguse, puhkuse või koolituste ajal pidid ööpäevaseid valveid tegemas käima päästjad mujalt Läänemaalt. Uute päästjate leidmise väikestesse komandodesse on aga teinud keeruliseks see, et tervise- ja haridusnõuded päästjatele on ühesugused nii rohkete väljasõitudega Tallinna kesklinna komandos, Haapsalus kui ka Nõval.
Selleks, et Nõva ja Vormsi sarnased nn abikaugete piirkondade komandod alles jääksid, oli päästeametil valida paari variandi vahel – kas leevendada väikestes komandodes töötavatele päästjatele esitatavaid nõudeid või tekitada kutseliste ja vabatahtlike ühisvalved. See, et kahes Läänemaa komandos on vabatahtlikud ja kutselised suudetud ühe mütsi alla saada, on igati mõistlik otsus.