Teisipäeval tuli teade, mis mõjus mõistust halvavalt. Teatavasti on Venemaa delegatsioonil seoses ilmsikstulnud riiklikul tasemel sooritatud dopinguskandaaliga keelatud Pyeongchangitaliolümpiamängudel võistelda oma lipu all. Rahvusvahelise olümpiakomitee (ROK) erikomisjon teatas, et neile on laekunud ettepanek, kus soovitakse Venemaa delegatsioonile anda võimalus kasutada kunagist Nõukogude Liidu lippu ja hümni. Lähipäevil pidavat erikomisjon küsimust arutama hakkama.
Mida on siin arutada!? Maailma poliitiliselt kaardilt kadunud punaimpeeriumi sümboolika avalik ja ametlik kasutamine peaks rahvusvaheliste õigusnormide järgi olema ju kuritegu. Sama hästi võiks Saksamaa delegatsioon, kui sealmail oleks näiteks satutud Venemaaga samalaadsesse dopinguskandaali ja neil peaks olema samuti keelatud praegust riigi sümboolikat mängudel kasutada, tulla võistlusareenile haakristilippude lehvides. ROKi härrad oleks siis ilmselt nõus ka seda küsimust arutama.
NSV Liidu ideoloogia kummardajad tõuseksid svastikat nähes muidugi tagajalgadele, sest punariik oli viimases suures ilmasõjas võitjate poolel ja võitjal on alati õigus ning nende üle kohut ei mõisteta. Rahvusvaheline üldsus on punapoliitika ammuilma kuritegelikuks tunnistanud, aga maailmas aina tugevamini õõtsuvad liberaalsustuuled on lisaks headele asjadele muutnud hägusaks mitmed au ja väärikuse mõisted.
Moskva aga hõõrub heameelest käsi, sest Kremli peremees Vladimir Putin on avalikult tunnistanud, et 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof oli NSVLi lagunemine. Venemaal käib pikki aastaid kadunud punaimpeeriumi taganutmine ja püüd mingil uuel moel see taastada. Kunagise lipu ametlik rahvusvaheline tunnustamine oleks Kremlis võimutsevale klikile suur võit. Samas oleks see äärmiselt jõhker alandus kunagise punaokupatsiooni küüsist pääsenud vabadele riikidele, nende seas ka Eestile.
Kui ROKi erikomisjon leiab aga ometi ettepaneku olevat vastuvõetava, siis mõjuks see omamoodi versioonina kurikuulsast Molotovi–Ribbentropisalalepingust. Väiksematest riikidest astutakse julmalt üle. Eesti ainus võimalus sellises olukorras vähegi väärikust säilitada oleks mänge boikoteerida. Loodame muidugi, et niikaugele asjad ei arene ning teisipäevane teade ROKi kantseleist oli lihtsalt haige jänese unenägu.Kuid häirivana mõjub selline fakt ikkagi.
Vene rahvale tuleb aga kaasa tunda. Talle on alati pakutud suuri sümboleid ja ebajumalaid, keda siis kollektiivselt kummardatakse ja ülistatakse. Näiteks ülistatakse praegu nii viimast tsaari Nikolaid kui ka tema mõrvarit Leninit. Ühtviisi pühakud mõlemad.
Möödunud aasta novembris möödus sada aastat suurest oktoobrirevolutsioonist ja seoses sellega peeti Vene telekanalites ägedaid debatte. Inimeste peades valitses tegelikult täielik mõtete kaos ja arusaamatus. Kummitama jäi igipõline vene küsimus, et mida teha? Kogu seda olukorda kasutab oskuslikult ära aga valitsev ladvik, kelle sõnul on kõigi hädade põhjus piiri taga olev välisvaenlane eesotsas USAga. Samas aga soositakse salaja ja kohati ka avalikult arusaama, et NSV Liidu aegne ühiskonnakorraldus oli ikka see kõige parem ja õiglasem.
Tegelikult paljastub Venemaal valitsev poliitika selle lipusaagaga üsna ühemõtteliselt.Muidugi on alandav, et suur ja võimas riik ei või olümpiaareenile oma lipuga ilmuda. Kuigi see on riikliku dopinguprogrammi tagajärg, ei taha Venemaa pattu tunnistada. Süüdi on vaenulikud lääneriigid, mitte aga nemad ise.
Olümpiaareen näib muutuvat poliitiliste võitluste tallermaaks, kus sportlased peavad samuti heitlema nagu sõdurid.Sõjakana on ennast näidanud ka Põhja-Korea. Mingi ime kombel leiti kokkulepe, et nad saadavad mõned sportlased naaberriigis Lõuna-Koreas toimuvatele mängudele. Poliitiliselt mõjub see ilusa pingelõdvendusliku žestina, aga veidi silmakirjalikuna.
Ka selles loos mängib peaosa lipp. Olümpiamängude traditsiooni kohaselt siseneb avamistseremoonial viimasena areenile korraldava maa sportlasdelegatsioon. Sedapuhku tulevad koos lõunakorealastega ühes rivis ka mõned põhjakorealased. Tullakse ühise lipu taga, kus valgel taustal joonistub välja Korea poolsaare sinine kontuur ja kus ei ole riigipiiri kahe Korea vahel. Ilus žest, aga tundub tühine.
Põhja-Korea naishokimängijate lisamine lõunanaabrite koondisesse on šokeerinud viimaste treenerit, kes näeb selles naiskonna sportliku taseme allakäiku. Samuti on häiritud konkurendid, sest räägitakse 35-liikmelisest Korea võistkonnast. Samal ajal on ülejäänud koondised 22-liikmelised. Põhja-Koreast tuleb mängudele ka iluuisutamise paar.
Üks muutus on avatseremoonial veel.Rahutuvisid sedapuhku lendu ei lasta. Tegu on kurva mälestusega eelmistelt Koreas toimunud olümpiamängudelt.1988. aastal Souli suveolümpiamängude avatseremoonial maandusid lendulastud rahutuvid olümpiatule urni äärele. Hetk hiljem lahvatanud tuleleegis nad hukkusid. Tänu valusatele kogemustele osatakse tuvide elusid nüüd kaitsta. Oleks tore, kui see elusolendite kaitsmise oskus kanduks üle ka kirglikele poliitikutele, kes oma võimuambitsioonikuses ei pane tähelegi, et mängivad lahtise tulega püssirohutünnil.
