0

Ann Mari Anupõld: üks mure varjab teist

Ann-Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri
Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Tihtilugu kipub olema nii, et looma juures paistab meile silma mingi mure. Tal on näiteks kõht lahti. Või käib ta kergelt, selg küürus. Esiplaanil olevad sümptomid või haigused võivad aga tihtilugu varjata mõnd hoopis teistlaadi terviseprobleemi. Suudaks meie loomad rääkida, oleks ju lihtne. Mustu ütleks, et tal mitte ainult ei valuta kõht, vaid et selg on ka kange ja tundlik. Miisu jõuaks sagedase karvapallide oksendamiste vahele ka sõna sekka öelda ning mainida, et talle see viimane toit vist ikka ei istu, ajab jubedalt iiveldama. Rocky oleks juba ammu rääkinud, et tal süda hullusti puperdab sees.

Aga Mustu, Miisu ja Rocky ju ei räägi. Nii me siis muudkui nuputame ja teinekord ka lihtsalt mõistatame, kuidas loomi kõige paremini aidata.

Paar kuud tagasi helistas mulle üks värske koeraomanik. Koera oli ta saanud tutvuste kaudu ühest talust ning tegemist oli vanema emase loomaga, näo järgi üks paras segu kõikidest külahulgustest. Iseloomult armastav ja ahistav. Tervislik taust teadmata, kuid arvestades eluolu ning seda, et koer on endiselt elus, siis ilmselt raudne. Algul oli koer olnud väga kõhn, kuid uues kodus hakkas ilusti kosuma.Ning siis kuidagi kahtlaselt kiiresti kosuma, nii et kõhtläks juba väga punni.Kuni omanik lõpuks arvas, et ehk ei ole koer lihtsalt hea sööma peale saanud, vaid hoopis ka veel tiine. Loomaarmastaja oli siiski positiivselt meelestatud, kui mulle helistas. Ta leidis, et kui ühest koerast saab järsult viis, kümme või viisteist,on see ju tegelikult omamoodi tore. Siiski soovis ta teada, kuidas koera tiinusega täpselt lood on, et osata ennast ette valmistada.

Pimendatud vastuvõtusaalis positsioneeris lootusrikas koeraomanik ennast nii, et näeks kindlasti kiigata ultraheliaparaadi ekraanilt sinna kohe ilmuvate kutsikate liikumist. Sealt paistis küll silma üllatus, kuid tegemist ei olnud sugugi tiinusega. Koeral oli tekkinud hoopis mädane emakapõletik ehk püometra. Tegemist on vanematel emastel ja steriliseerimata koertel võrdlemisi tihti esineva haigusega. Sageli ei pruugi omanik sümptomite poolest muud märgata, kui et koer on hakanud rohkem jooma ning on ehk natuke uimasem. Mida rohkem mäda koguneb, seda suuremaks paisub koera kõht. Kui haigus jääb pikalt märkamata, võib see koerale vägagi ohtlikuks muutuda. Ravida ei ole sedavõimalik muudmoodi kui ainult lõikusega. Ja just nimelt seetõttu, et seda haigust esineb nii sageli, soovitame kõik emased koerad, kellega aretusplaane ei ole, juba varakult ära steriliseerida. Nii ei pea vanemast peast seda lõikust enam ette võtma. Selle koera haigusele saime tänu tähelepanelikule omanikule piisavalt varakult jaole. Tallinnast lõikuselt naasis koer juba poole peenemana ja tunduvalt krapsakamana.

Eelmisel nädalal käis mul kliinikus üks kass, kel oli omaniku sõnul kõht kinni. Omanik ise kahtlustas, et uus toit ilmselt kassile ei sobi, ning soovis alguses lihtsalt mõnd lahtistit saada. Vestluse käigus õnnestus mul teda siiski veenda koos kassiga kliinikusse tulema. Juba pealtvaadates tundus, et kassil on kõht natuke punnis, aga ribid justkui paistsid. Omanik ütles, et kõhn olevat kass alati olnud, ei pidavatki õieti kaalus juurde võtma. Ussirohud olevat antud ning kass ka alati hea toidu peal. Sestap olid nad järeldanud, et ju siis ongi tegemist modelligeenidega. Kõhtu kombates oli tõepoolest soolestikus tunda suuri roojamasse, mis justkui kinnitasid omaniku teooriat, et kassil on lihtsalt kõht kinni. Söötsin loomale suu kaudu natuke seedepastat ning tegime talle lisaks klistiiri. Lõpuks panime kassi koos liivakastiga suurde puuri ja jäime ootama, mida ta seal teeb. „Ega ta ei pruugi teada, et ta sinna kasti peab tegema. Meil ta käib ainult õues oma hädasid tegemas,”hoiatas mind omanik.

Ravimitele pidi kass siiski alluma ja juba peagi hakkas ta kastil punnitama. Hetk läks aega, enne kuni ma aru sain, miks selle kassi junnid on Raffaello kommide moodi. Mustad junnid olid täis valgeid paelussi lülisid, hulka ka mõned pikemad solkmed. Sellist vaatepilti ei olnud ma varem näinud. Küsimusele, kuidas kassile ussirohtu manustatakse, vastas omanik, et purustatuna söögi sees. „Ega ma ei tea, palju ta sellest sööb, miskit jätab järgi ka, aga ju ta midagi ikka kätte saab.”

Oma „rõõmuks” sai kass minu käest siis veel ussirohutableti, mille ma talle igaks juhuks otse kurku viskasin. Järgnevate nädalate jooksul sai kass veel korduvalt kliinikus ussirohtu ning kaks kuud hiljem oli välimuselt tegemist hoopis teistlaadi loomaga. See on see asi nende loomadega. Neis ei või iial päris kindel olla.

 

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz