Jüri Saar: Eesti (pensionäride) passioon

Aasta alguses tabas umbes 20 000 (teistel andmetel u 50 000) Eesti töötavat pensionär ebameeldiva üllatusena nende igakuiste sissetulekute vähenemine kuni 83 euro (teistel andmetel kuni 100 euro) võrra. Peaminister teadis küll aastalõpuintervjuus rääkida üksnes 36 euro suurusest tulude vähenemisest ja seda väikesel osal pensionäridest. Segadus arvudega näitab, kuivõrd halvasti ja läbimõtlematult oli ette valmistatud pensionide saajate tulumaksuvaba osa vähendamine/kaotamine.

Igal juhul on fakt, et suurele hulgale inimeste reaalse majandusliku olukorra halvenemisele püüab valitsuskoalitsioon vaadata jätkuvalt läbi sõrmede, väites, et võrreldes „maailmatu suure revolutsiooniga Eesti maksunduses on see tühiasi”. Mitte väga ammu öeldi sarnase olukorra kohta ka küünilisemalt: „kui puid raiutakse, siis laastud lendavad”. Kust on selline suhtumine pärit, teame kõik.

On ütlematagi selge, et töötavate pensionäride tööalasele aktiivsusele n-ö pidurit pannes käitub valitsus lühinägelikult ja vastutustundetult. Eestis valitseb juba mõnda aega puudus oskustööjõust. Mitte ükski tööandja ei hoia pensioniealist inimest tööl kaastundest või ilusate silmade eest, vaid pigem seetõttu, et tavaliselt on tegemist kvalifitseeritud ja kohusetundlikult oma ülesannetesse suhtuvate töötajaga.

Keskmine vanaduspension umbes 395 eurot kuus tagab näiteks üksinda linnakorteris elavale inimesele üksnes viletsa äraelamise. Pensionärina töötamine tähendab üldjuhul mitte soovi kümmelda luksuses, vaid lihtsalt pääsemist eluõhtul madalast pensionist tingitud vaesusest. Kutsuda sellises olukorras olevaid eakaid ja veel töövõimelisi inimesi üles abstraktsele solidaarsusele neist veelgi vaesemate inimestega on äärmiselt silmakirjalik.

Eesti praeguse ilmselgelt vasakule kaldu valitsuse tegemisi tuleks vaadelda laiemas kontekstis. Läänemaailma (ja Eesti) senine elulugu, mis põhineb liberaaldemokraatlikul ilmavaatel, sidus omavahel ja siiani edukalt kaks sisu poolest vastuolulist komponenti. Liberaalsus rõhutab vabadust kõigile inimestele ja nende õigust enda oskusi ja võimeid vabas turumajanduses maksimaalselt rakendada. Ning selle eest saada hüvitatud, nagu ka laiskuse ja halbade elukommete korral hüvitusest ilma jääda.

Demokraatia paleuseks on võrdsus, mida piltlikult kirjeldab väljend Prokrustese säng. Võrdsuse ideoloogia seisukohalt likvideerib võrdsus ka siis, kui on tegemist võrdselt jaotatud vaesusega, kõige efektiivsemalt inimeste rahulolematuse. Kui liberaalsus väärtustab kõrgelt ettenägelikkust ja inimese võimekust tuleviku nimel kokku hoida, siis võrdsuse saavutamise peamine mehhanism on (ümber)jaotamine ehk ühtedelt äravõtmine ja teistele andmine.

Kehtib reegel, et ühtede populism on teiste jaoks demokraatia ja vastupidi. Veel mõni aeg tagasi maksis Tallinna keskerakondlik linnavalitsus oma eelarvest pealinna pensionäridele sünnipäevatoetust 100 eurot aastas ja jagas peaväljakul puuhalge ning kartuleid. Kunagi pole nähtud aga hullemaid ühiskonna lõhestajaid, kui seda on läbi ajaloo olnud vasakpoolsed, nimetagu nad ennast parajasti siis kommunistideks või sotsialistideks või hoopis sotsiaaldemokraatideks.

Teevad nad seda ikka ja alati, toetudes inimese kõige madalamatele destruktiivsetele tungidele, milleks on eelkõige kadedus ja enda tajumine ülekohtu ohvrina. Nüüd on need jõud asunud tegutsema ühiskonna kõige kaitsetuma grupi ehk pensionäridega, kelle hulgast oskasid osavalt välja sõeluda nn pensionär-buržuid. Nagu kunagi tehti kulakutena patuoinasteks ettevõtlikumad ja tublimad talupojad. Anonüümse kommentaariumi tonaalsuse järgi on valitsuskoalitsiooni eesmärk täielikult saavutatud, sest niivõrd roppu sõimu igas suunas pole seal ammuilma näinud.

Kahtlemata valitseb praegu kogu läänemaailmas peataolek, aga kalduda niivõrd kiiresti eemale varasemalt kursilt, nagu see praegu toimub Eestis, on liig mis liig. Justkui ainult veerand sajandi tagune olukord ja arenguperspektiivi puudumine oleks täielikult ununenud ja puuduks üldse nägemus nendest, kellest võiks kujuneda reaalne ühiskondlikku stabiilsust tootev ja toetav tugev keskklass. Sotsialistliku võrdsusmudeli juurutamine ettevõtlikkuse arvel lõpeb vältimatult krahhiga ja arvuka keskklassi väljakujunemisest võimegi jääda unistama.

Me näeme toetust vaskpöördele ka nende poliitiliste jõudude puhul, kellelt ei tohiks seda maailmavaatelise loogika järgi oodata. Eelkõige puudutab see Isamaa ja Res Publica Liitu, tänu kellele praegune valitsuskoalitsioon loodud sai ja veel ikka edasi püsib. Kas neil on raske taibata, et nemad rahvuskonservatiividena on esimesed, keda valijad kõige selle eest juba 2019. aastal karistavad?

Kui aga panna siia kõrvale kaugem perspektiiv, mida Eesti inimestele maalib praegune valitsuskoalitsioon, muutub tulevikupilt lausa süngeks. Pension, mida riik on valmis edaspidi maksma, rakendatakse tulevikus lahti tööalase karjääri jooksul saadud palgast (s.t riigile makstud sotsiaalmaksust) ja seotakse üksnes staažiga. Jääb üle teha veel üks samm, millega seotakse töötasu lahti töö tulemuslikkusest ja pannakse sõltuma üksnes inimese vajadustest, ja olemegi otsapidi kommunismis.

Meie tänased vasakpoolsed on nõnda astunud juba sammukese kaugemale omaaegsetest bolševikest, kes sedalaadi tulevikuühiskonna ehitamisega Nõukogude Liidus hätta jäid. Muuseas kestis tasuta transport nende loodud riigis üksnes mõnes suuremas linnas lühikest aega vaid sõjakommunismi perioodil. Tasuta transpordist kogu riigis ei julgenud nad isegi mitte unistada, kuigi olid kanged kogu maa elektrifitseerijad. Mida kiiremini seekordne häbitu eksperiment Eesti riikluse ja inimeste arvel ära lõpetatakse, seda parem meile kõigile.

Jüri Saar