Kui keegi väga suure üllatusena Eesti parteimaastikku segi ei löö, siis juhib ka järgmist valitsust peaminister Jüri Ratas, kelle tugevaim külg on püsivus ja töökus.
Jüri Ratase valitsuse esimest aastat on juba tüütuseni analüüsitud ja kindlasti põhjusega. Tegemist on ju Keskerakonna esimese aastaga pärast Edgar Savisaart ning esimese Keskerakonna peaministri juhitava valitsusega Eesti ajaloos.
Ajaloo kirjeldamine on õpetlik, aga olulisem on küsida, mis saab edasi. Poolteise aasta pärast on riigikogu valimised. Millised on Keskerakonna võimalused valitsuse juhtparteina jätkata ja mida tuleb Jüri Ratasel selleks teha?
Ilmselge, et erinevalt Tallinnast ei ole Keskerakonnal riigis ilma koalitsioonipartneriteta võimalik valitseda. Seega on peale peaministri erakonna enda hea valimistulemuse võimul jätkamiseks tähtis ka sobivate liitlaste olemasolu.
Nüüd on juba palju kordi leidnud tõendamist, et telg, mis Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja IRLi koalitsiooni koos hoiab, on soov hoida Reformierakonda opositsioonis. Selle nimel on kõik osapooled olnud nõus alla neelama tagasilööke ja mainekaotusi, mis mõne teise valitsusliidu oleksid ehk tõsise küsimärgi alla pannud. Keskerakonna toetus pole seetõttu kannatanud, kuid IRLil ja sotsidel on valimiste peale mõeldes asi halb.
Jüri Ratase tiivale Keskerakonnas oleks IRLi ja eriti sotsiaaldemokraatide praegusest veelgi nõrgem positsioon uues riigikogus halb uudis. Esiteks korjaks uute alternatiivide puududes suure osa nende kahe kaotatud kohtadest üles Reformierakond. Teiseks jätaks see Keskerakonnale vähem valikuruumi koalitsiooni kokkupanemisel, eriti kui eeldada, et Vabaerakond ei pruugi järgmisse koosseisu üldse jõuda.
Seetõttu oleme näiteks viimase nädala jooksul näinud, kuidas peaminister Jüri Ratas ühelt poolt kordab sotside retoorikat alkoholiaktsiisi tõusu positiivsest mõjust rahva tervisele ning teiselt poolt lubab IRLil tuua aktsiisitõusu ärajätmise ettepanek valitsuskabinetti. Mitte ainult praegune koalitsioon ei ole kallis, vaid ka partnerite pisut parem käekäik oleks hea.
Ka Reformierakonnale ei oleks praeguse koalitsiooni lagunemine enne valimisi teab mis lotovõit. Keskerakonnaga koos uue valitsuse tegemine hävitaks kogu senise retoorilise pagasi ja reitingu, IRLi, sotside või EKREga lapiteki kokkupanek veel enam. Kui ka Reformierakond ise seda ei tunnista, on neil endiselt läbimata uue jõu usutavaks kehastamiseks vajalik sisekaemus – nii Ansipi ja Rõiva perioodide viimaste aastate peenhäälestuse ja ülbuse kui ka 2012. aasta rahastamisskandaali asjus.
Võib öelda, et Reformierakond ootab Kaja Kallase otsust. Kas ta tahab edukat karjääri europarlamendis jätkata või pöörduda tagasi Eesti poliitikasse? Pakkumine Kristen Michali poolt on olnud kuuldavasti aktuaalne juba mitu kuud. Mida oleks aga Kaja Kallasel võita, kui ta võtaks vastu midagi, mis ühelt poolt vähemalt näiliselt paneks ta sõltuvusse Michalist ja teisalt on niikuinii tema käeulatuses ilma salakokkuleppeid tegemata?
Kui Kaja Kallas tahab, siis saab ta kandideerida enda valitud ringkonnas ja üldnimekirja teisel kohal riigikokku. Selle tagab talle populaarsus Reformierakonna sees. Eeldatavalt Hanno Pevkurist kordi parem tulemus valimistel võimaldab tal nõuda erakonna esimehe kohta järgmistel korralistel sisevalimistel, aga tegelikult ka juba praegu ning Pevkuriga otse ja avalikult sellest rääkides – ilma Michali abita. Michali jaoks on aga Kallas tegelikult viimane tõsisem võimalus kindlustada oma positsiooni erakonna sees.
Keskerakonnas selliseid valikuid ei ole. On terve hulk Savisaare-aegset kaadrit, kelle pagas ei taha uuenenud Keskerakonnale hästi sobida. Jüri Ratasel on aga piisavalt aega, et üles töötada uusi ning talle lojaalseid poliitikuid, ja ta teeb seda suure hoolega. Noorte ja vähese kogemusega linnaosavanemate ametissepanek on strateegiliselt tark käik. Ajakirjandus võib pilgata, kuid mis maksab, on märtsis 2019 saadavad hääled. On tõenäoline, et mõnigi pilgatu kordab Raimond Kaljulaiu saavutust.
Kõike seda arvestades on tõenäosus suur, et Keskerakond ja Jüri Ratas Stenbocki majas pärast riigikogu valimisi jätkavad. Peamiselt nõuab see igapäevast kohusetundlikku tööd ja see sobib Ratasele.