Seda, kui palju aastaid räägitakse Haapsalus hädavajadusest linnale ka talvel elu sisse puhuda, ei mäleta vahest enam keegi. Aga kui see teemaks tuleb, noogutatakse agaralt, et tõesti, no midagi ei toimu! Päris tõde see muidugi pole, aga kui meenutama hakata, pole mingit kahtlust – kümmekond aastat tagasi toimus palju vähem. Polnud neid ärisidki, kelle ettevõtlikud omanikud vastutuult sõudes ja jonnakalt Haapsalu peatänaval uusi kohti avavad, mis ka talvel avatud on.
Mõni neist hääbub, teised puhkevad õitsele, aga ikka ja jälle kostab juba avamise päeval imestavaid, kahjurõõmsaid või halvustavaid kommentaare – segased! See asi ei hakka neil iialgi tööle, varsti lähevad pankrotti! Jah, osal põhjusega või teisel ei hakkagi. Tõde on aga selles, et kui ei tee, siis ei juhtu üldse midagi.
Seepärast on igati aus ja õiglane kiita ja austada neid ettevõtlikke inimesi, kes tahavad ja teevad ning hoiavad seeläbi Haapsalu vanalinnas elutulukest hubisemas. Õigemini pakuvad nad selleks oma tegevuse kaudu võimaluse, sest ühe linna panevad elama ikka inimesed ise.
Niisiis kerkib järgmiseks küsimus: mis ja miks meelitaks Haapsalu inimesed pimedatel sügis- ja talveõhtutel kodunt diivanisügavusest vanalinna? Mis peaks juhtuma või sündima, et inimestel poleks alust kurta, et talvel pole Haapsalus suurt midagi teha? Kui suurel määral see tõele vastab, oleneb muidugi inimesest endast.
Kuniks keegi kuskil aga vastuse sellele küsimusele endale välja mõtleb, on homme õhtul suurepärane võimalus selle väite õigsust omal nahal proovida: kas siis toimub või mitte?
Homme õhtul toimub üle viie aasta üritus „Õhtu vanalinnas”. Nüüd oleneb haapsallastest endist, kas sellest saab uus traditsioon või hääbuv üritus ehk milliseks kujunevad meie kõigi järgmised õhtud vanalinnas.
