Haapsalu tänavatel ja hoovides hulgub nii rebaseid kui ka kährikuid, nendest lahtisaamiseks praegu plaani ei ole.
Septembris otsis Haapsalu linnavalitsusest abi inimene, kes märkas linnas hulkunud haiget rebast. Haapsalu linnavalitsuse linnakeskkonna osakonna juhataja asetäitja Sirli Vaksmann helistas seepeale keskkonnainspektsiooni, kes tema teada selliste probleemidega tegeleb. „Selgus, et keskkonnainspektsioon ja selle abinumber 1313 tegeleb looduskaitsealuste loomadega, korrakaitseseaduses on aga punkt, mis jätab selle kohaliku omavalitsuse ülesandeks,” ütles Vaksmann.
Metsloomade linnast väljatoimetamist ei pea tema sõnul enda ülesandeks ka päästeamet. „Linnal peaks olema sellisteks erakorralisteks puhkudeks leping kohaliku jahiseltsiga. Aga olen jahimeestega rääkinud ja paraku ei ole jahimeestel loomade püüdmiseks vahendeid. Jahiseltsil on linnaruumis tegutsemiseks väga piiratud võimalused,” rääkis Vaksmann.
Kuna rebane oli haige, proovis Vaksmann ka kohalikku veterinaarametit, kuid seal ei võtnud keegi toru. „Lõpuks said ikkagi päästjad rebase staadionilt kätte,” ütles linnaametnik.
Julge kährik
Kuu lõpu poole ja oktoobri alguses märkasid paljud haapsallased linnas kährikut. „Nägin kährikut õhtul, kui käisin koertega jalutamas. Kährik oli Evald Okase muuseumi õues. Vaatasin üle aia, istus majaseina nurgas ja vaatas vastu. Oli täiesti rahulik. Üritasin aru saada, kas on haige või kuidagi imelik, aga oli täiesti normaalne,” rääkis Lääne Elu ajakirjanik Lemmi Kann. „Koerad nuuskisid aia taga, aga see teda ei erutanud, seisis täiesti rahulikult.”
Teine haapsallane Ingrid Hassaan märkas oktoobri alguses kaks korda oma õue peal kährikut ja tegi loomast ka pilti. „Kährikud käisid meil Lahe tänava majahoovis kaks korda. Aknast nägime, välja minna ei julgenud. Mõlemal korral tuli loom aeda, jooksis ringi, nuuskis ja kadus kiirelt,” rääkis ta.
Hassaani sõnul paistis loom haige. Naine postitas pildi Facebooki Haapsalu ja Läänemaa gruppi, kus selgus, et kährikut on linnas märganud paljud.
Hassaan küsis kähriku äratoimetamiseks abi linnavalitsusest. Vaksmann helistas nüüd otse kodutute loomade varjupaika, millel on Haapsalu linnaga leping hulkuvate loomade püüdmiseks. „Nemad püüdsid kähriku kinni ja viisid ta linnast minema. Eks ma hakkagi nüüd varjupaika appi kutsuma. Aga see on siiski ajutine lahendus ega peaks nii käima,” ütles ta.
Ka Lääne Elule on inimesed saatnud vihjeid ja pilte rebastest ja kährikutest Haapsalus. Üks inimene väitis isegi, et nägi Haapsalus pesukaru.
Keskkonnaagentuuri spetsialist Peep Männil viimast ei usu. „Kui oli pesukaru, siis kellegi lemmikloom, aga ülisuure tõenäosusega oli see kährik. Nii nagu viimasel ajal on rebast peetud šaakaliks. Kährikut pesukaruga segi ajada on sama lihtne või lihtsamgi,” ütles ta.
Eikellegiloomad
Jahimees Aarne Taal ütles, et rebaseid on Haapsalus tõesti palju ja see, kui nad linnas on, on kindlasti probleem. „Murravad siile ja mõni kass on kadunud. Rebased on ka suured nakkustekandjad. Eriti hull on kärntõbi, mis hakkab koertele külge,” ütles Taal.
Haapsalus elavad rebased kindlasti holmi peal, raudteetammi ääres, mere ääres Haapsalu Veevärgi lähedal, loetles ta. „Kindel on ka see, et nende arvukus on kasvamas – linna peal on näha olnud kõhnu rebasekutsikaid, neid on pesakond või paar,” ütles Taal.
Ainuke viis, kuidas jahimehed saavad rebaseid ja kährikuid linnast välja, on püünised. „Jahimehele on asula keelatud territoorium, kus jahti pidada ei tohi, püssi lasta siin ei saa,” ütles ta.
„Sobiv püünis on suurem kastlõks, aga seda ei tohiks ka jahimehed ise hakata välja panema, vaid ainult linnavalitsuse korraldusel. Esimese asjana tuleb kastid muretseda,” rääkis jahimees.
Taali sõnul tuleb kinnipeetud loom kaugele metsa viia. „See rebane, kelle päästjad staadionilt kinni pidasid, oli kahe päeva pärast linnas tagasi,” ütles ta.
Tartu ülikooli zooloogiaosakonna juhtivteadur Urmas Saarma on Eesti linnarebaseid uurinud. „Seda, kui palju neid linnades on, ei tea keegi, sest linnarebaste seiret ei tehta. Sama kehtib kährikute kohta, ent neid võib linnades kohata väga harva,” ütles ta.
Saarma sõnul toob rebased ja kährikud linna toit, eriti talvisel ajal, mil on loodusest toitu raske kätte saada. „Kuna kährikud on võimelised talvituma, siis elavad nad rasked ajad kergemini üle ja seetõttu eriti linna ei kipu. Linna tulevad tihtilugu kärntõvest vaevatud rebased, sest neil on raskem endale toitu hankida kui tervetel loomadel,” ütles ta.
„Rebased on paljude linnade probleem ja selle põhjus on inimestes, kes viskavad järjest rohkem toitu ära. See toob rebased linna,” kinnitas Taal.
Saarma soovitab linnarebastesse siiski heatahtlikult suhtuda. „Et linnarebaste arv suureks ei läheks, siis selle vastu aitab, kui hoida toitu neile mitte kättesaadavas kohas, prügikastide kaaned suletud ja kompost kaetud,” ütles ta.
Rebased Eesti linnades
Eesti teadlased tegid linnarebaste kohta ülevaate saamiseks veebiküsitluse. Veebiküsimustikus „Rebased Eesti linnades” paluti vastata linnas rebast näinud inimestel. Küsitlus algas jaanuaris 2011 ja lõppes septembris 2012.
Üldsusele anti küsimustikust teada meediakanalite kaudu, vastama kutsuti kõiki inimesi, kes on linnas rebast kohanud.
Kogunes 1205 vastamiskorda nii suurematest kui ka väiksematest linnadest üle Eesti, vastajatest 56% olid naised ja 44% mehed. Kõige rohkem vastasid küsimustikule inimesed vanuses 21−30 aastat (31%) ja 31−40 aastat (23%). Teateid rebaste kohta kogunes 33 Eesti linnast, kõige sagedamini Tartust, Tallinnast ja Pärnust.
Haapsalust tuli teadlastele 25 teadet rebase nägemise kohta ja nende hulgas oli ka teateid ilmselt haigetest loomadest.
Liivi Plumer, Urmas Saarma, ajakiri Eesti Loodus, jaanuar 2015
