Varjupaiga pidaja Kaja Maisalu. Foto: Malle-Liisa Raigla
Läänemaa loomade varjupaigas Vilklas elavad 38 kassi ja üks koer ning ootavad endale päriskodu.
Elu näinud on nad kõik. Paljud varjupaiga kassid on sinna jõudnud Kullamaa kolooniast, üks on šaakali käest hammustada saanud. Viimase ravimisel tuli välja, et ta oli lisaks veel tiine.
Kasse on ära toodud kraavidest, neid on ukse taha jäetud või naabri hoovi sokutatud. Paljud kassid on suvilatesse „unustatud” kunagised lemmikloomad.
„Oi, kui palju on suvilatest!” ütleb varjupaiga pidaja Kaja Maisalu. „Sel aastal on juba vähem, aga eelmisel aastal oli meeletult. Ridala vallavalitsusest helistati kogu aeg, et tuli väljakutse suvilasse, ja ikka mitu tükki korraga.”
Mõned aastad tagasi toodi palju kasse ka Topult, nüüd enam mitte.
Nii suvilate kassid kui ka Kullamaa kassikolooniast toodud kassid olid varjupaika jõudmise hetkel täiesti metsikud. Nüüd kolm kuud hiljem on Kullamaa kiisudest saanud eeskujulikud sülekassid.
Koju ja tagasi
Varjupaiga algusaegadel veidi enam kui kahe aasta eest jõudis varjupaika kass Leila, kes on selle aja jooksul jõudnud uues kodus elada ja sealt tagasi tulla.
„Läks kolm nädalat mööda, kui helistati, et viige ära, meie hakkama ei saa, kõht on lahti ja sada häda,” rääkis Maisalu, kellele tundus kirjelduse põhjal, et midagi on väga pahasti. Ta läks kassile kohe järele. Kass ei andnud ennast alguses kättegi, aga kuidagi ikka sai. Varjupaika tagasi jõudes ei olnud ta enam endine, ta oli kogu aeg hirmunud. Kui kiip poleks öelnud, et see on seesama Leila, võinuks mõelda, et tegemist on hoopis teise kassiga. Maisalu kahtlustab, et peres olnud laps koksas kassi pähe, sest pead hoidis Leila kohe eriti.
Ka on varjupaigas kaks kümneaastast kassi, kelle omanik suri. Maisalu meelest sobiksid need kassid eelkõige mõnele vanale inimesele.
Uus soojak
Maisalu sõnul on paljud varjupaika külastanud inimesed positiivselt üllatunud, et see on soe ja puhas, loomad on hoolitsetud ja söödetud ning varjupaik ei olegi üks hirmus paik, kuhu keegi minna ei julge ega taha. Üks mure kummitab varjupaika küll – ruumipuudus.
„Hirmsasti on vaja üht soojakut juurde,” ütles Maisalu. Uue soojaku tarbeks kogutakse praegu raha.
Selleks et rohkem kasse koju jõuaks, on Varjupaikade MTÜ, mille alla ka Läänemaa varjupaik kuulub, korraldanud musta kassi kuud. See tähendab, et oktoobris loovutavad kõik varjupaigad musti ja musta-valgekirjusid kasse loovutustasuta.
Peale kasside elab praegu Vilkla varjupaigas ka must siledakarvaline suur koer, kelle vastu pole omanik siiani huvi tundnud. Kuna koeral saab peagi varjupaigas oldud 14 päeva, hakatakse teda varsti kastreerima, tehakse vajalikud süstid ja otsitakse talle uus kodu. Maisalu sõnul on tore, et koerad leiavad endale enamasti kiiresti kodu.
Vilkla varjupaik on tõesti selline koht, kus saad aru, et töötatakse südamega.
Kaja tundub olevat asjalik ja tore inimene.