Metsikus koerakarjas üles kasvanud suurt kasvu pelglik Kiku ootab Haapsalu külje all asuvas loomade varjupaigas juba viiendat aastat päris oma inimest.
Neljapäeva keskpäeval tervitas Kiku tulijaid reibaste haugatustega nagu ikka: tõhus ja täpne nagu uksekell, andis ta märku, et keegi saabus. Oli tema varjupaigaelu 1562. päev: lörtsine, hall ja kõle.
Läänemaa loomade varjupaika jõudis Kiku 2020. aasta 11. juulil Kirimäelt, kus ta omapäi ringi hulkus. Sellest ajast peale on ta näinud sadu ja sadu tulijaid ja minejaid, aga Kiku on jäänud. Läänemaa loomade varjupaiga juhataja Helina Albi sõnul on Kiku oma inimest oodanud kauem kui ükski teine neil peavarju saanud loom.
rahvas ootab 5 rikkama hulka saamist juba 30 aastat
Ma laseks kõik need kõutsid ja penid sealt välja. Loomad on nagu inimesed alati ihkanud vabadust. Heal vanal nõuka ajal läksid välja ja peale inimeste nägid tänavatel ringi sibavaid kasse ja penisid. Kõigile jätkus ruumi.
et on vabadus siin sellist lollust kirjutada.
loomakolooniaid pidada pole mõtet, kuna nende sigivus pole kontrolli alla ja toimub spontaalselt ja massiliselt, tuleb, tegutseda ratsionaalselt, nagu ohtlike, haigete ja hulkuvate loomadega, vanasti olid selleks linnas loomapüüdjad, kes probleemi lahendasid
Nii pikalt varjupaigas olnud koer ilmselt peabki juba seda oma koduks ja juhatajat oma inimeseks. Kuts paistab juba halli habemega ka olevat, ilmselt pole enam esimeses nooruses. Kirjas on veel et on arglik. Ilmselt oleks talle uude kohta minek suur stress. Laske vana loom rahus seal olla, töötab valvurina ja ilmselt on varjupaiga perenaisel aega temaga ka jalutada ja tegeleda ning paitada. Kas ongi mõtet looma seisukohast teda kuhugi uude kohta solgutada? Tema ju ei tea et ta on varjupaigas teist kodu ootamas…
ei tea ju, kas autoril on üldse võimalus koer võtta või mite…..Minu arvates, pole midagi halba, et selliseid lugusid tehakse. Neid võiks kirjutada rohkemgi. Kui nende lugude kaudu kasvõi üks loom endale kodu leiab, on see suurepärane!
Jaa, maailma on päästetud ja rohepööre ellu viidud.
Autor oleks võinud ju koera siis kaasa võtta ja talle ”kodu pakkuda”, selle asemel, et pisarakiskumis-lugu kirjutada.. sõnades on kõik kõvad õpetajad, aga kui tegudeks läheb, siis hoopis teine lugu.
ääres haukuvaid elukaid on niigi pool linna täis.
ilmselt loomavihkaja?