Haldusreform ja uued kohalikud omavalitsused on juba enne oma sündi keerutanud üles palju tolmu, kirjutab Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu.
Räägitakse väikeste külade hävitamisest, ääremaastumisest, aga ka tugevamatest valdadest. Emotsionaalsete hõisete alla on mattunud aga mõned väga praktilised küsimused
Maavalitsuste ajalukku vajumise järel tuleb kohalikel omavalitsustel üle võtta mitmed turvalisuse ja elanikkonna ohutuse tagamisega seotud teemad. On äärmiselt oluline, et valimistel kandideerinud inimesed annaksid endale aru, milline vastutus, aga ka võimalus nende ees seisab.
Uued (nii sisult kui vormilt) kohalikud omavalitsused saavad suurepärase võimaluse asju muuta, näiteks luua uutmoodi ohutuskultuuri, ning Päästeamet saab ja tahab olla omavalitsustele hea partner, nõustaja ja toetaja, et ohutuskultuur ning seeläbi ohutus kogu riigis paraneks.
Päästeamet teeb omavalitsusjuhtidele ettepaneku teha senisest veel tõhusamat koostööd, et kujundada kõikidele inimestele ohutu ja turvaline elukeskkond. Alljärgnevas viies valdkonnas on kirjeldatud peamisi koostöökohti ja probleeme, mille lahendamise edukus sõltub just uutest kohalikest omavalitsustest.
1. Ehitustegevus ja järelevalve
Kuidas on võimalik, et keldrid uutes elurajoonides uputavad ja toad jäävad vee alla, või et keemiatehas kerkib lasteaia vahetusse lähedusse? Just kohalikel omavalitsustel on võtmeroll üldplaneeringute tegemisel, ehitustegevuse jälgimisel ja projektist kinnipidamisel. Seega tuleb kindlasti tagada, et uutes omavalitsuses oleks pädevad ametnikud, kes tegeleksid ehitustegevuse ja järelevalve teemaga.
Uutele kohalikele võimudele jääb lahendada ka hoonete kasutuslubade väljastamisega seotud probleemistik. Tuleb lahendada küsimus, kuidas muuta kasutusloa protsess eluhoonete (eriti eramajade) osas hoone omanikele vähem bürokraatlikuks, kuid tagada, et hooned oleksid inimestele ohtutud?
Päästjad päästavad Eestis igal aastal erinevatest õnnetustest ligikaudu 300 inimest. Meie jaoks on kriitilise tähtsusega, et tänavad oleksid siltidega ja majadel number peal, vastasel juhul kulub väärtuslik aeg päästmise asemel navigeerimisele. Niisamuti on oluline, et teed oleks läbitavad, kustutusvesi olemas, suuremates linnades teevad muret kinni pargitud majaesised.
Kohalikud võimud peaksid kaardistama oma territooriumi ohukohad ja võimalikke riske hindama. Millised on võimalike üleujutuste paigad, kus on reostusoht, missugune on kasutuseta hoonete olukord jne. Päästeamet annab hea meelega edasi oma teadmisi ja kogemusi, kuidas ohte kaardistada ja hinnata, konkreetsed sammud peab aga tegema kohalik võim.
2. Vee- ja tuleõnnetuste ennetamine
Hetkel ei ole Eestis piisavalt finantseeritud ohutusalaste koolituste korraldamine, huvitegevuse ja lastelaagrite läbiviimine ja käitumisjuhiste levitamine elanikkonnale, kohalikud omavalitsused peaksid nendesse tegevustesse suunama rohkem vahendeid, Päästeamet panustab hea meelega oma oskuste ja teadmistega.
Eestis upub ja saab tules kannatada või surma liiga palju inimesi. Ideaalses maailmas oleks iga number üle nulli liiga palju. Et ideaalini jõuda, selleks peab teadma, miks meie majad põlevad ja inimesed upuvad.
Üle Eesti on mitmeid veekogusid, kus inimesed käivad ujumas, kuid mis vajaksid suuremat tähelepanu. Oluline on veekogu kaldarajatiste ja põhja heakord, võimalusel vetelpääste kaasamine. Kui see pole võimalik, tuleks veekogu äärde paigaldada esmased päästevahendid, ka siin saab Päästeamet oma kogemustega aidata.
Tulekahjude põhjuseks on tihti vananenud elektrisüsteemid ja korrast ära küttesüsteemid. Riik on otsustanud eraldada projekti „Kodud tuleohtutuks“ tarbeks 1,5 miljonit eurot. Kui kohalikud omavalitsused otsustavad projektiga kaasa tulla ja lisada omalt poolt sama palju, siis saab järgnevatel aastatel ohutumaks muuta 500-800 kõige kriitilisemas olukorras olevat majapidamist üle Eesti.
3. Koduohutus
Kodu on iga inimese jaoks väga eriline ja privaatne koht. Kui palju me teame, millised on teiste inimeste kodud, kes on mu naabrid ja millistes tingimustes nad elavad, töökaaslased, laste sõbrad? Sellele, et kodus midagi halba võiks juhtuda, ei taha me mõelda, see tundub võimatu. Aga juhtub, ja palju. Inimesed kukuvad ja ei suuda abi kutsuda, inimesed saavad mürgituse ja vajavad ravi ja kui tihti me loeme uudistest, et toit läks pliidil kõrbema.
Päästeameti töötajad teevad igal aastal ligemale 20 000 kodukülastust ja on näinud, et inimesed elavad kodudes, kus küsimus pole selles, kas seal juhtub õnnetus, vaid selles, millal see juhtub. Eriti murelikuks teeb vanemate inimeste, paljulapseliste perede ja madala sissetulekuga inimeste olukord. Märkamine ja hoolimine ei maksa mitte midagi, sageli piisab sellest, kui märgata neid inimesi enda ümber, kes mingil põhjusel päris iseseisvalt hakkama ei saa ning vajavad abi, et üksinda oma kodus elada. Nendeni jõudmiseks on parimad vahendid kohalikel omavalitsustel, nemad teavad oma piirkonna elanikke, oskavad lähedastele nõu anda ja saavad abivajajat aidata – ohutus ei saa olla luksuskaup.
4. Hädaolukordadeks valmisoleku suurendamine
Elanikkonna hädaolukorraks valmisoleku uuring näitas, et Eesti elanike teadlikkus võimalikest hädaolukordadest ja valmisolek iseseisvaks toimetulekuks on madal ning tõsisesse hädaolukorda sattumisele mõeldakse pigem harva või üldse mitte. Arvatakse, et elatakse justkui vanajumala selja taga. Aga kui kaob toast valgus, maha sajab pool meetrit lund või vesi tungib õuele, oodatakse, et keegi kuskilt tuleb ja lahendab probleemid. Kummalisel kombel usutakse, et mida suurem on hädaolukord ja mida rohkem on õnnetusi, seda rutem saabub abi, unustatakse aga, et hädasolijaid on sel ajal palju, mistõttu ei saabu ka abi kiiresti.
Kohaliku omavalitsuse võimuses on tagada elutähtsate teenuste toimimine – olgu selleks siis vesi, kanalisatsioon, küte, kohalike teede läbitavus või elekter, milleta moodne ühiskond kuigi kaua vastu pidada ei oska. Kui kohalikud võimud on probleemid ja kitsaskohad kaardistanud, siis on võimalik leida ka lahendused, oluline roll oleks siin kindlasti kohalikel kriisikomisjonidel.
5. Vabatahtlike ja kogukonna kaasamine
Eestis on vabatahtlikke komandosid üle saja ja vabatahtlikke päästjaid ligemale 2000. Päästeamet toetab jõudumööda vabatahtlikke päästeseltse tehnika, varustuse ja koolitustega ning toetustega kulude katmiseks. On väga oluline, et omavalitsused toetaksid vabatahtlikku tegevust ka omalt poolt, sest just vabatahtlikud on need, kes tunnevad kogukonda ja kohalike inimeste muresid läbi ja lõhki, ning saavad viia nendeni olulise ennetusteabe. Turvalisust ei saa inimestele peale suruda, see peab kujunema alt üles, just rohujuure tasandilt, see on tasand, kus piirkonna elanikel ja võimukandjatel on võtmeroll.
Turvalise Eesti nimel tuleb teha koostööd, elame maailmas, kus ohud võivad meieni jõuda ootamatult. On väga oluline anda inimestele ennetavalt teadmised ja oskused, kuidas õnnetusi vältida ja õnnetuse korral hakkama saada.
Ohutuskultuur ja selle kasvatamine saab alguse igast inimesest endast, nii tekivad tugevad kogukonnad ja tugev riik. Haldusreform on võimalus muuta seni kehtinud dogmasid, et vaid riik tagab elanikkonna hakkamasaamise õnnetuste korral, nendest kohalikest valimistest võiks saada veel turvalisema Eesti algus.