3

Haapsalus ootab tegijat pimedaile kuulamisraamatute sisselugeja raske töö

Tarmo Õuemaa

Tarmo Õuemaa

tarmo@le.ee

Anni Oraveer kutsub inimesi pimedatele raamatuid ette lugema. Foto: Arvo Tarmula

Haapsalus on kahe ja poole aastaga salvestatud üle 150 heliraamatu Eesti pimedatele. Vajadus on otsatu ja praegu on puudus vabatahtlikest ettelugejaist.

Kui Haapsalu pimedate ühingu liige Anni Oraveer oleks sportlane, võiks öelda, et 74aastaselt on ta elu parimas vormis. Tema eestvedamisel ja kaasalöömisel on Eesti vaegnägijad paari aasta jooksul saanud 136 heliraamatut. Veel 16 ootab serveris. Augustis andis sotsiaalkaitseminister Kaia Iva talle Oraveerile vabatahtliku töö eest aukirja. Leheartikliga oli ta nõus vaid selleks, et leida selle abil uusi ettelugejaid ning tänada praegusi vabatahtlikke.

„Minu tingimus on, et oleks kirjas kõik, kelleta heliraamatuid ei oleks. Neid ei oleks Serli Küünarpuu juhitava sotsiaalmaja ega vabatahtlike lugejateta,” ütles Oraveer.

„Need inimesed teevad seda tööd hingega. Vabatahtlik lugeja ei ole võistulugeja. Ta on inimene, kes teeb head. Vaat nendest inimestest tuleb väga lugu pidada,” ütles Oraveer.

Töö tähendab raamatu diktofoni peale lugemist. Raamatu võib iga lugeja ise valida, ainus piirang on, et seda juba ei oleks pimedate heliraamatuna. Seda saab kontrollida internetist raamatukogukeskkonnast Urram, kus pimedaile mõeldud heliraamatud on eraldi välja toodud.

„Ma olen nii ja naa proovinud ja parem on, kui lugeja valib raamatu ise oma maitse järgi. Kui annan talle raamatu, mis talle ei sobi, siis on tal ebamugav,” räägib Oraveer.

Žanrilt sobib sisselugemiseks kõik klassikast lasteraamatuteni. Ainult neid, mis on juba loetud, ei saa enam lugeda.

Otsitakse ettelugejaid

Kes sobivad ettelugejaks? Kõrgeid nõudmisi ei ole, igaühe häält võib proovida. Paar nõuannet siiski on. „Inimene peaks mõtlema selle peale, kas tal on rääkides kõik sõnalõpud ilusasti kuulda. Me armastame jätta jutu sees sõnad poolikuks, ma ise ka,” räägib Oraveer.
Lugeda tuleb aeglaselt. Kiirustada ei tohi, õpetab ta.

Töö käib Haapsalus Oraveeri korteris. Ettelugeja võtab sisse koha laua ääres, laualambid on sätitud raamatulehekülgi valgustama ja laua kohal on mikrofon. Hakkadki otsast lugema. „30–50 lehekülge on keskmine sisselugemise kord. See on umbes paar tundi,” teab Oraveer.

Seega võtab ühe keskmise 300-leheküljelise või natuke paksema kirjandusteose ettelugemine aega kümmekond seanssi. On inimesi, kes käivad lugemas päeval, ja neid, kes õhtul. Selles lepitakse kokku.

Esimene failike on raamatu „pea” – autor ja pealkiri, kus salvestatud ja kes loeb. Teine fail on autoriõigused. „Neid raamatuid tohivad kuulata ainult lugemisraskustega inimesed. Mitte kellelegi teisele ühtegi raamatut ma kuulata anda ei tohi, isegi mitte sisselugejale. See on seadusega keelatud. Aga see-eest võime lugeda sisse kõike autoriõigusi küsimata,” räägib Oraveer.

Aeganõudev redigeerimine

Arvutisse võetud helifaile hakkavad toimetama Oraveer ja Reet Kaljula – vabatahtlik, kes oli koos Anni Oraveeri ja Artur Räpiga projekti sünni juures. „Artur Räpp, täiesti pime mees Tallinnast, on arvutispetsialist. Tema hoiab Tallinnast minu ja Kaljula arvuteid töökorras,” räägib Oraveer.

Sisseloetud failide redigeerimine on aeganõudev. „Kuulan failid üle ja kuna meie vabatahtlikud lugejad on inimesed, siis nad eksivad. Kordused ja vigased kohad tuleb üles leida ja välja lõigata,” räägib ta.

Üldiselt on redigeerimine raskem kui lindistus ja võtab kordi rohkem aega kui sisselugemine. „Märgid ära, mis on viga, ja siis tuleb see koht täpselt välja lõigata, kustutada ja allesjäänu kokku lükata. Siin on vaja kõrva, tähelepanu ja muidugi head tahet,” kirjeldab Oraveer.

„Sellega ma saan siiski hakkama, aga abi oleks vaja, kui saab lugejaid rohkem,” tunnistab Oraveer. „Ööpäevas on ainult 24 tundi. Me oleme töötanud hommikul üheksast õhtul üheksani. Kui see oleks rahaline töö, siis me oleks miljonärid.”

Sellepärast see tegelikult ongi hea töö, et ei too raha sisse. Raha ajab inimesed omavahel tülli, leiab ta.

Üle kahekümne vabatahtliku

Oraveer jõuab oma lemmikosani, vabatahtlikeni, kes tal lugemas käivad. Ta võtab lahti tekstifaili, kus on kirjas kõik, kes on lugemas käinud. 23 lugejat. „Miks on vaja kõik lugejad esile tuua – mul on praegu väga vähe lugejaid. Neid on juurde vaja, sest ega kõik need, kes on siin nimekirjas, ju praegu käi.”

Oraveer tutvustab valikut ettelugejaist.

Andres Ammas. „Selle aasta puhkuse pühendas Ammas Haapsalule. Ta luges meile sisse 15 raamatut. Käis kaks korda päevas. Alustasime hommikul kell seitse. See oli tohutu töö. Veel enam. Kuna uusi raamatuid ei saa raamatukogust tihti kätte, on Andres ostnud mitu raamatut lihtsalt selleks, et saaks siin kiiremini salvestada.”

Evelin Lauri. „Praegu ei saa ta töö tõttu käia, aga kui käis, siis iga päev esmaspäevast reedeni. Tal on sisse loetud üle 30 raamatu.”
Inge Henk. „Hästi kohusetundlik lugeja. Loeb omas tempos ja väga korralikult ja aitab mind muidu ka.”

Jana Harnak. „Kolm esimest lugejat 2014. aastast olid Jana Harnak, Ulvi Maiste ja Maire Uusen. Ulvi ja Maire ei ole viimasel ajal saanud lugemas käia, aga Jana käib siiani.”

Leili Mutso. „Sotsiaalmajas käib juba kümme aastat Lääne Elu valikartiklite sisselugemine, mille paneb sotsiaalmaja oma kulu ja kirjadega plaadile. See läheb Haapsalu pimedate ühingu liikmetele, kes seda soovivad. Meie ühingus on liikmeid üle Läänemaa, 40 liiget. Neid lehti on lugenud Kaja Rootare, Serli Küünarpuu, Leili Mutso ja Irina Vaher.”

Tiina Kütt. „Järjepidev lugeja ja tal on pikad raamatud. Nende arv ei olegi nii suur, aga need on pikad. Rasked krimkad, Lars Kepleri raamatud. Viimast Keplerit praegu loeb.”

Vilja Raagmaa. „On samuti lugenud hulga raamatuid sisse ja nüüd hakkab ilmselt vedama sotsiaalmajas ettelugemisringi. Esimene info Lääne Elus oli natuke valesti. Selles oli kirjas, et ring on vaegnägijaile, aga siis tavaliselt lugemisraskustega inimesed ei tule, sest arvavad, et see on pimedatele. Tegelikult on sellesse ringi oodatud kõik vanurid ja lugemisraskustega inimesed.”

Malle Allika. „Issand, kui hea ta on. Ta on ka inimesena kohe selline: kui tuppa astub, siis tunned kohe, et aura on hea.”

Raul Tammet. „Vana filmimees. Ta on omapärane, väga vahva.”

Nemad on ettelugejad, aga Oraveer otsib ka endale mantlipärijat. „Ma olen 74 aastat vana. Me ju kõik tahaksime, et see salvestamine ei lõpeks koos minuga. Ei-ei, ma töötan saja-aastaseni, aga kunagi tuleb saja esimene. Peab mõtlema, kuidas saaks niimoodi, et töö kestaks edasi. Tihtilugu kaovad tänuväärsed üritused, kui kaob eestvedaja. Aga kuulajaid on meie raamatukogus kaheksasada.”

Kirjanikutöö on tehtud

Eesti avalikkuse teadvusse jõudis Anni Oraveer kirjanikuna varjunime Kuusealune all.

Kirjutama hakkas ta tänu saadud arvutile. „Ega mul mingisugust haridust olnud. Ma lihtsalt teadsin neid lugusid ja panin kirja. Praegu ma ei julgekski enam kirjutada. Nüüd tean natuke rohkem kirjutamisest ja hirm tuleb peale,” rääkis Oraveer.

„Kõige toredam on see, et need jutud jõudsid Tartu kirjandusarhiivi. Ühel päeval tuli mulle arvutisse teade, et ma saadaks kõik oma asjad sinna. Saatsingi. Olen ka hiljem oma kirjapandut saatnud ja väga palju lindistatud materjali. Seda ei avata enne mu surma, sest muidu löödaks mind maha – seal on sellist materjali kah.”

Selle eest sai Oraveer presidendi preemia 6000 krooni. „Viis aastat tuli presidendilt jõulu ajal veel õnnitlusi,” ütles ta.

Rohkem Oraveer ei kirjuta. „Seda pattu mu hingel enam ei ole. Igal asjal on oma aeg. Kirjutama pead siis, kui sul on mõtteid, aga korrata ennast ei ole mõtet.”

Vabatahtlikud raamatulugejad
Hanna-Brett Lepplaid, Andres Ammas, Evelin Lauri, Inge Henk, Jana Harnak, Ulvi Maiste, Maire Uusen, Kersti Lõhmus, Mare Tereping, Leili Mutso, Maarja Pikkmets, Mari Kald, Mari-Epp Täht, Terje Konsap, Tiia Laar, Tiina Kütt, Triinu Karolin, Vilja Raagmaa, Malle Allika, Raul Tammet, Kaire Klaos.

Anni Oraveeri meiliaadress: anni.oraveer@gmail.com

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Maris
Maris

Anni sõnul saab lugeda ka oma kodus, kellel on soov ja huvi, kuid pole Haapsalusse võimalik minna. Vaja on arvutit, arvuti audatsiti programmi ja mikrofoni. Kui need asjad on olemas, siis võtke temaga ühendust (võib ka varem ühendust võtta), e-maili aadress oli artikli all kirjas, ning ta juhendab teid edasi.

Anneli
Anneli

Täpustan, et selle programmi nimi on Audacity
https://audacity.en.softonic.com

Adeele Vee
Adeele Vee

Ma sooviks ka sisse lugeda, aga tõesti tõesti Tallinna inimesena ei satu Haapsallu.

wpDiscuz