Reede päevaks oli suurem jagu Haapsalu tänavaid ja parklaid juba täis, kuid mitte veel Ameerika autosid. Esialgu tundus, et uudishimulikke on rohkem kui asjaosalisi.
Lossipargi parklasse oli kogunenud sõpruskond Soomest, kes istus oma autode kapottidel.
„See on meie viies aasta siin,” ütles helesinist tooni, veidi roostetanud Oldsmobile omanik Christina Anderson. „Siin on toredad inimesed ja Helsingist on siia lihtne tulla. Oleme külastanud ka teisi kokkutulekuid, aga nii head emotsiooni pole need tekitanud.”
Laagriplatsil end parasjagu sisseseadev 1959. aasta oranži- ja valgekirju Fordi omanik Timo on abikaasaga Haapsalus kokkutulekul käinud alates 2008. aastast.
„Siin on alati ilus ilm ja kui ükskord ei olnud, siis me kuivasime lihtsalt ruttu ära,” ütles Timo.
Lossiväravast sisse jalutades vaatab kohe värava kõrval näkku tuldpurskav lohe. Lohe on Teijo Pullineni autokastis. Auto ise on mattmust.
„See on vähemalt neljast autost kokku ehitatud ja kasutasime ka taaskasutusena kontoritoole,” ütles Pullinen. „Siin on meil esimene aasta, sest auto ise sai valmis alles kaks aastat tagasi. Eelmisel nädalal käisime abikaasaga Rootsis samasugusel kokkusaamisel ja meie auto sai isegi televisiooni.”
Kuna autot on keeruline liigitata, on tal ka eraldi nimi – Ukkometso. Autot tutvustaval sildil seisab aga Chevrolet Fleetside 1980.
„Auto on ehitatud pool meetrit laiemaks, kasutatud on veoauto osi ja Scania mootorit,” ütles Pullinen.
Väheste reede lõunaks saabunud autode seas oli ka näituse kõige vanem, 1911. aastast pärinev Ford T Speedster, mille omanik on Üllar Suvemaa, kes on vanaautode kollektsionäär.
Veel oli lossipargis koha leidnud tulipunane 1972. aasta Plymout Road Runner, omanikuks Martin Vung. Vungi kätte sattus auto 2013. aastal.
„Väljast tundus auto ilus, aga seest vajas kõvasti putitamist. Nüüd olen mootori kallal palju vaeva näinud,” ütles Vung. „Tahtsin eelmiseks aastaks juba mootori valmis saada, aga ei jõudnud.”
Vungil on plaanis osaleda ka pühapäevasel kiirendusvõistlusel.
„Olen paar korda sellega kiirendusel käinud, aeg oli veerand miili peal 13 sekundit, lõpuks oli kiirus 170km/h, aga seekord saan ehk paremini,” ütles Vung.
Näitusel on näha nii viimseni läikima löödud autosid kui ka roostetanud keresid.
„Ma pean detailidest väga lugu,” ütles Vung. „Väljast roostes paistvad autod siin näitusel on tavaliselt detailide poolest väga korrektsed, roostetus on ainult välimuse pärast.”
Lossiplatsil jooksis ringi ka ürituse korraldaja Moonika Vahar.
„Meie tiim on siin eile hommikust,” ütles Vahar. „Meid ei ole palju, umbes paarkümmend. Aga lava oli üleval juba teisipäeval.”
elus esimest ja viimast korda seda palagani vaatamas. Kui kummid ,,küdema,, pandi ,siis oli tõsiselt kahju inimeste rumalusest, kes titevankrite ja kärudega sealsamas meetri-paari peal oma lapsukesi lärmi ja heitgaasiga rikastasid.Oleks suur soov teada saada milline summa laekub sellisest suurreostusest kuurortlinn Haapsalu linnavalitsuse kontole.
Mendid on kõik linnas ja turvavad pagulasärimehi. Kogu linnapeale on 1 patrull.
See iga aasta nii et märke pole olemaski. Sõidame igas suunas.
Vanalinnas on ikka paras põrgu lahti. Mendid on vist ka urgu pugenud. Ühesuunalistel käib liiklus edasi-tagasi, keelumärke ei peeta millekski. Vahet pole imen ka ennast täis ja panen autole jhääled sisse.
Martin Vuks ikka, mitte Vung 🙂
Ära on need Ameerika autode rongkäik juba ammu ammendanud?
Sa ju ei peagi vaatama.
Siis neid siin ei oleks, kui kõik tüdinenud oleks. Järelikult teema lõikab veel ja miks ka mitte. Igaühele oma ja sundust pole kellelgi.Ma ka ei vaata, aga ega saa teistel keelata.
Sinusuguse jaoks on juba ammu teine koht, mida sa veel häält tõstad.