Aidi Vallik: Libatohtrid meditsiinisüsteemis

Aidi Vallik

kolumnist

Alles see oli, kui meedias ja avalikkuses pakkus kõneainet kurikuulus MMS- ja kloordioksiidiravi skandaal ühe kurikuulsa perearsti osalusel.

Nüüd aga on üks sootuks isehakanud doktor viieks aastaks tingimisi vangi mõistetud. Iseenesest kurioosne lugu, kuidas Taru Ülikooli võltsitud arstidiplomi ja teab mis kahtlasi kanaleid pidi soetatud teab mis meditsiinitehnika olemasolu korral on võimalik täitsa reaalses elus arsti mängida, patsiente vastu võtta, neid „ravida” ja raha teenida.

Ühtpidi näitab see muidugi, et kergeusklikke inimesi on väga palju, ning seejuures veel selliseid, kes ometi samas umbusaldavad riiklikku ravisüsteemi, on selle suhtes lootuse kaotanud või ei pääse lihtsalt löögile. Ning tegelikult ei osutagi nende inimeste liimileminek ja petiste ohvriks langemine mitte laiduväärsele kergeusklikkusele ja rumalusele, vaid minu meelest hoopis meie riikliku meditsiinisüsteemi puudujääkidele, nii et igast taolisest juhtumist peaksime me eelkõige õppima ja õppust võtma, mitte niivõrd noid soolapuhujaid kohtu alla andma või meedias avalikku häbiposti naelutama.

Mida keerulisemaks muutub haigekassa rahastatavas meditsiinisüsteemis eriarsti juurde pääsemise labürint ja mida kiiremini saavad aasta alguses otsa haigekassa rahastatavate ravijuhtude jaoks välja antavad vastuvõtuajad, seda priskemaks paisub šarlatanide ja soolapuhujate leib, seda rohkem leiavad nad endale patsiente, kes ei pöördu nende poole mitte kergeusklikkusest, vaid eelkõige paanilisest lootusest leida abi oma hädas. Leida üldse „eriarst“, kelle vastuvõtule nad käegakatsutavas tulevikus pääseda võivad.

Normaalne ei ole olukord, kui isegi plaanilise pikaajalise ravi korral on patsiendil peaaegu võimatu saada numbrit oma raviarsti vastuvõtule. Olen nüüd lähedaste isikute kaudu sellise olukorraga juba kahte puhku tutvunud. See on see, kui pikaajalist kroonilist haigust põdev inimene on eriarsti juures juba alustanud ravi, käinud ühel või mitmel vastuvõtul, ja eriarst kutsub ta tagasi näiteks kahe kuu pärast, aeg pandagu enne registratuuris kinni. Registratuuris selgub, et selle kuu vastuvõtuajad on juba otsas ja järgmise kuu graafikut veel ei ole. Järgmise kuu esimese tööpäeva hommikul kell 8.30 registratuuri helistades saab teada, et ka selleks kuuks on kõik vastuvõtuajad otsas. Ja kolmanda kuu alguses juhtub sama. Ja neljanda. Ja viienda. Tasulisse saaks kuu aja pärast 50 euro eest, aga siis tuleks teha kõik uued analüüsid, ülesvõtted ja muu selline, ikka oma raha eest, ja arst pealegi ei ole ju see, kes oma raviga alustanud on. Aga me räägime näiteks vähihaigest! Me räägime näiteks raske kroonilise luuhaigusega inimesest! Me räägime näiteks tõesti eluohtliku haiguse diagnoosi saanud patsientidest, kes ei pääse enam oma arsti juurde!

Need pole ju üksikjuhtumid, selline arstiaegade defitsiit on tänases Eestis tavaline ja juba isegi harjumuslik. Nii nagu puude puhulgi haigekassa rahastatavate tugiteenuste saamine. Kuuldavasti sai see nimekiri juba pooles jaanuaris terve aasta eest täis.

Selge see, et kaubapuudus sünnitab musta turu ja rahuldamata vajadus arstiabi järele annab võimaluse ning leiva igasugustele šarlatanidele. Võime neid süüdi mõista ja teha, mis tahame, selle lohe pea raiub maha ainult see, kui inimesed taas reaalselt ja regulaarselt eri- ja oma raviarstide juurde hakkavad pääsema, kui neil vaja on. Olen kindel, et vastasel korral hakkame me isehakanud tohtritest, nii esoteerilistest kui ka meditsiinile apelleerivatest, lihtsalt järjest rohkem kuulma ning lugema, pandagu neid eest kinni kui palju või tehtagu mis tahes.

Kuni riiklikus meditsiinis süsteem ei toimi ja parem käsi ei tea, mida vasak teeb ja haigekassa sipleb puudujääkides sellest hoolimata, et kõik maksavad makse, seni otsivad hädas inimesed lihtsalt abi sealt, kust saavad, mitte sealt, kust mõistlik oleks. Ja seni ollakse nõus ka kohvikulaua taga „arstile” vereproovi andma, millise episoodi tõttu isehakanud doktor Smirnov, kellel olid kabinetid patsientide vastuvõtmiseks nii Tallinnas, Pärnus kui ka Kiviõlis, vahele jäigi. Enamik libatohtreid, ma arvan, nii rumalasti aga siiski ei tee ja vahele ei jää.