Kõik rahvad unistavad. Isegi suur vene rahvas. Juudi-tatarlase juurtega Lenin on sarkastiliselt küll tähendanud, et „venelase unistused on väga üheülbalised“, kirjutab pensionil ühiskonnaõpetaja Hillar Padu (pildil).
Tuleb, näiteks, kroonuametist koju. Laual naisukese poolt aurav kapsasupp ja karahvin samakaga ootamas. Rüüpab klaasi kangemat, lurbib suppi otsa ja siis heidab ahjule unistama. Täpsemalt „unelema“, nagu kirjutas tõepoolest Lenin.
Unelm ise on järgmine: „Kuidas teha, et kogu ilma rahvas oleks söönud-joonud, aga tööd ei peakski tegema?“ Ameeriklase unelm on teistsugune ja eurooplasel jällegi kolmatsugune.
Paradoks: miks kõigil kolmel „õnn“ jääb naabri õuele?
Ameerika uurija Jeremy Rifkin arvab raamatus „Euroopa unistus“ , et erinevalt vanast Ameerika unelmast ei keskendu uus euroopalik ideaal mitte „isikliku rikkuse kogumisele, vaid inimvaimu avardumisele“. Tekib vaid küsimus, kus suunal vaim „avardub“?
Kuidas saada midagi mitte millegi eest
Tinglikult on „vene üheülbalisusest“ saanud kogu maailma noorte õnneloos – ratsa rikkaks.
Üldiselt muidugi teatakse, et elus edu saavutamise valemiks on 99% ränka tööd ja 1% õnne. Ja edu ei tooda kandikul kätte ega anta niisama mitte millegi eest. Ometi on viimastel andmetel just nii, et 1% käsundab 99% maailma rikkustest. Kas siis ka õnne?
Investeeringud, pärandused ja… õnn – ei eelda ränka tööd ega sihikindlust ega voorusi, mida kunagi edu saavutamiseks tähtsamaiks peeti.
Rivkin kirjutab: „Omakasu tagaajamine, mida varem seostati ratsionaalse tuludejahi ja jõukuse kuhjamisega, on muutunud naudingute ja psüühilise ellujäämise otsinguteks … Kõige valdavamaks kireks on käesolevale hetkele elamine – elamine iseendale, mitte oma eelkäijate või järeltulevate põlvede nimel.“ (lk. 38).
Ja mis on siis sellise „õnne“ allikas. Jänkide riskijulgus, tuleb välja, on taandunud sisuliselt vaid hasartmängulembuseks. Ameeriklased kulutavad hasartmängudele rohkem raha kui filmidele, videotele, DVD-dele, muusikale ja raamatutele kokku. Aastal 2002 kulutati USA-s legaalsete loteriide, kasiinode ja võiduajamiste peale 68 miljardit dollarit; võrdluseks, 1991 oli see summa 27 miljardit. Riiklike lotode ja muude mängude reklaamimiseks kulub aastas üle 400 miljoni dollari.
Ameerika 330 miljardi dollarilise aastakäibega reklaamitööstus korrutab lakkamatult, et igal on võimalus kohe praegu saada, mida soovid. Milleks oodata?! Selle tagamiseks leiutatigi just Ameerikas meilgi tuntud ja murettekitav krediitkaardi süsteem. Elatakse üle võimaluste, ägatakse võlakoorma all – ratsa rikkaks pole enamat, kui „lõbustame end surnuks“.
Õnn on väikese inimese õnnetus
Laul ütleb, et mäng on väikese inimese töö. Kümmekond aastat tagasi julgesin ühel pedagoogikakoolitusel laulusõnu parafraseerides öelda, et õppimine on koolilapse töö, esmatähtis tegevus. Sain pedagoogikateadlastelt kõva peapesu.
Õppetöö on noore inimese meelelahutus – loovuse mäng, enesekehtestamise mäng ja õnnelik olemise mäng ja kõrge enesehinnangu mäng. Tollal ma veel kahtlesin, nüüd tean: PISA testide ülim eesmärk on olla „õnnelik kool“.
Eesti koolid on PISA esirinnas küll loodus- ja täppisainete tulemuste alusel, aga „õnne“ on veel vähevõitu…
Kogu aeg peab olema õnnelik
Millenniumivahetusel korraldatud matemaatiliste võimete testis jäid Ameerika mürsikud kaheksa riigi eakaaslaste hulgas viimaseks. Kui testis osalenuid paluti aga ise oma sellealaseid oskusi hinnata, polnud jänkidel maailmas vastast. Sellest faktist hoolimata järeldas USA kooliarengu töörühm, et 20. sajandi lõpul on enamike osariike vaevavate isiklike ja ühiskondlike pahede allikaks inimeste madal enesehinnang (self-esteem). Töörühm nõudis muuhulgas kõigilt õpetajakandidaatidelt õpilaste enesehinnangu edendamist puudutavate kursuste läbimist.
Enesehinnang on muidugi vajalik ellujäämiskunsti komponent, aga võib ka juhtuda, et see, mida inimene enesest arvab, kaotab sideme reaalsusega. Tekib omaenda väärtuste krooniline ülehindamine, vaimne häire nimega nartsissism.
Poliitikuid eriliselt nakkav vaimne väärastus on saanud nime kreeka müüdi järgi ühelt imekaunilt noormehelt Narkissoselt, kes ei suutnud oma peegelpildilt pilku rebida ja heitiski selle kõrval hinge. Ameerika unelma „hingusele“ minek olevatki lapse ülekiitmise ja ülejulgustamise tulemus.
Üks õpetaja on kirjeldanud, et laps saab „A“ taseme juba ainuüksi selle eest, kui ta kooli tuleb – ei tohi olla nõudlik, peab kiitma. Sellest tekib aga kõikelubatavuse tunne ja õigus kõike nõuda. Ja nii need õnnelikud lapsed kogevad, naudivad, jonnivad… ja Ameerika unelmast saab „igavus“: mitte püüdlus- ja saavutusrõõm, vaid „õigus nõuda“.
Sajand tagasi öeldi: raske õppustel, kerge lahingus. Kardan öelda, isegi mõelda, et traaviajamine tiitlile „õnnelik kool“ kasvatab õnnetu lapse, väikese valulävega elus raskustega toimetuleva inimese.
Kogu aeg peab olema õnnelik. Õnnemäng on välja tõrjunud kohustuse-eetika – saavutusrõõmu ja tiivustavad unistused.