Legendaarse ulme-õudusfilmi "Tulnukas" osatäitjad. Foto wikipedia
Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival on kasvanud hulga mitmekülgesemaks, kui nimest järeldada võiks.
Mulle kui festivali fännile on jätnud kustumatu mälestuse katkendid hoolikalt nopitud õõvafilmidest, milles närivad näljased zombid isukalt inimliha, vere lõhna tundvad vampiirid hakkavad erutusest vappuma või veest kerkivad välja koledad kombitsad. Nüüd oskab HÕFF pakkuda põnevaid elamusi ka kinolistele, kes ei asu vaatama ühtegi filmi soovist kontrollimatult judiseda ja ehmatusest õhku ahmida. Tänavu võib Haapsalu kultuurikeskuses nädalavahetuse jooksul näha ka särtsakaid põnevikke, erisugu dokumentaale ning haruldaselt ebaharilikke friigifilme, mille otsa keskmine inimene iseseisvalt ei koperdaks. Ühtlasi linastub HÕFFil sel aastal filmiklassika.
Kuna mais ilmub maailmakuulsa „Tulnuka” seeria uhiuus jagu (alapealkirjaga „Covenant”), tulevad festivalil näitamisele filmisarja parimad osad: meisterlavastaja Ridley Scotti käe all valminud atmosfääriline „Tulnukas” (1979) ning sellele järgnenud adrenaliinipomm „Tulnukad” (1986), kus kiskjalikke tulnukaid püüab kangelanna Ripley abiga kõrvaldada terve salk sõdureid.
Eriliseks maiuspalaks on laupäeva hilisõhtul linastuv „Võõrkeha”, mida loetakse tänini üheks peamiseks teoseks ulmežanris. „Võõrkeha” lavastaja John Carpenteri innovaatilised põnevikud ja õudukad on seejuures inspireerinud paljusid nüüdisaegseid filme, mida HÕFFi külastajad kindlasti tunnevad. Ka „Võõrkeha”, mille teevad unustamatuks karge õhkkond ning unikaalsed monstrumid, on aastakümneid usinalt jäljendada üritatud, täpselt nagu filmis püüab maaväline eluvorm jäljendada noori mehi üksildases uurimisjaamas keset Antarktikat. Omaette boonus „Võõrkehale” on „Frankensteini kompleks”, dokumentaalfilm enneolematuid elukaid loonud elava fantaasiaga filmikunstnikest.
Et festivalile on oodatud needki, kes on õudusžanri vastu ükskõiksed, annab märku tõsiasi, et avafilmiks on valitud vaiksevõitu krimipõnevik „Väikesed kuritööd”, lugu mõrva eest kinni istunud mehest, kes kodulinna naastes uuesti sekeldustesse satub. Filmi autor E. L. Katz, kelle 2013. aasta „Odavad lõbud” pakkus nii naeru kui ka närvikõdi, kuulub festivalikülaliste hulka. Juba see on iseenesest väärt põhjus kohapeale tulla. Teiste festivalil linastuvate uute filmidega võrreldes lööb „Väikestes kuritöödes” kaasa ka terve plejaad andekaid näitlejaid, nende seas HÕFFi-fännidele tuttav Pat Healy, ekraanilegend Robert Forster ning menuseriaalist „Troonide mäng” tuntud Nikolaj Coster-Waldau (peategelane).
Reede hilisõhtul linastub ohtlikem film tänavuses programmis, välismaistel festivalidel hulgaliselt tähelepanu pälvinud „Toorelt”. Prantslanna Julia Ducournau kannibalismi vaatlev debüütmängufilm olevat osutunud paljudele sedavõrd ebameeldivaks, et see on esile kutsunud minestamist. Ducournau eesmärk ei ole aga mõistagi mitte ära ajada söögiisu, vaid panna vaatajat mõtisklema inimese tungide ja loomuse üle. Ehkki ehmatavalt rõve, on julgemale festivalilisele mõeldud „Toorelt” leidnud juba hulga fänne, kes kiidavad filmi intelligentset teemaküsitlust. Karmi elamust lubab ka laupäeval kell 19 linastuv „Tappev maa”, tüüpiline näide brutaalsest Austraalia žanrifilmist.
Lavastajadebüütidest rääkides ei saa üle ega ümber Mart Sanderi „Juhuslikust nimetajast”. Filmi aluseks on multitalendi enda samanimeline mononäidend. Sander mängib filmis peaosa. Tontliku loo saab mugavalt kokku võtta sõnadega „See juhtus ühel tormisel ööl…”. Efektne filmiversioon esmalinastub Eestis just HÕFFil, kus on publik teadupärast alati suurepärases meeleolus ning kahtlemata valmis Sanderi teosele hoogsasti kaasa elama. Pealegi, kui tihti näeb kinos Eesti õudukat? Kuna Sander on festivalist igal aastal aktiivselt osa võtnud, tundub omaenda filmi esitlemine nagu suure unistuse täitumine. Nii samasuguse atmosfääriga on Iirimaal valminud okultismiteemaline „Sünge lugu”, mida saab vaatama tõtata vahetult pärast „Juhusliku nimetaja” lõppu.
Laupäeval on ka huvipakkuvaim eriseanss: kell 16 linastub Elem Klimovi košmaarne sõjadraama „Mine ja vaata” (1985). Unustamatule filmile eelneb ja järgneb ettekanne ajakirjanik Andrei Hvostovilt. Külas on ka selles kaasa löönud Jüri Lumiste.
Üksjagu nostalgiat äratab veel reede õhtul keldrisaalis näitamisele tulev „Tartu Video kroonikad”, spetsiifiline dokumentaal nõukogudeaegsest videofilmihullusest. Kes otsib meeldetuletust, milliseid dublaaže lõid Tartu Video mehed toona filmidele, linastub reede hilisõhtul Hannes Villemsoni ammuse pealelugemisega Clive Barkeri kultusteos „Põrgusigitis”. Haapsallu kohapealegi tuleva Villemsoni monotoonne dublaaž võib osutuda vaat et hirmutavamaks kui ükski film.
Pühapäeval näidatavaist linateostest äratab enim uudishimu mitmel mainekal festivalil linastunud „Evolutsioon”, salapärane lugu mereäärsest linnakesest, kus elavad vaid naised ja poisslapsed. Kellele näib Lucile Hadžihalilovići teine mängufilm talumatult kunstiline, võib aga panustada „Rasedale raevule”, musta huumoriga vürtsitatud põnevikule, mille keskmes on oma kõhus väga mõrvarlikku last kandev naine. Tänavu venib festivali viimane päev seejuures mõnusalt pikaks: kell 18 linastub auhinnatud dokumentalisti Morgan Spurlocki (kelle hulljulget McDonalds’i-eksperimenti „Ülisuur mina” paljud siiani mäletavad) käe all valminud „Rotid”. Rottidest pajatav dokumentaal on üks tavatumaid teoseid seekordses filmivalikus, aga tõotab ehmatada vähemalt neid, kes ei oska ette kujutada, kuivõrd meeletu armee võivad vintsked hallid närilised moodustada.
HÕFFilt leiab õudukate kõrval ka ulmekaid, märuleid ja stiilseid põnevikke. Festival pole enam mõeldud pelgalt õudusfilmide fännidele, vaid kõigile, kes ihkavad näha värskenduseks seda sorti filme, mida limpsikinos naljalt ei näidata. Kes on käinud, see on kiitnud.
