Foto: Arvo Tarmula
Haapsalu politseijaoskonna juhi Andrei Taratuhini (pildil) kaheaastase juhistaaži jooksul on seadusega pahuksisse sattunud kolm tema kolleegi.
Kaks inimest on kohus süüdi mõstnud, kolmas on töölt eemaldatud ja tema üle hakatakse kohut pidama juunis. Kriminaalkaristuse tõttu pole kedagi siiski töölt vallandatud, sest mõlemad politseiametnikud on enne otsuse väljakuulutamist ise lahkumisavalduse kirjutanud.
Taratuhin ütles, et temale pole eriti oluline, millise karistuse kohus kolleegile määras. „Võib-olla pole ma olnud õige krimkamees (kriminaalpolitseinik – toim.), sest minule pole kunagi olnud tähtis, milline kohtuotsus tuleb. Minu meelest on oluline, kas kohus mõistab inimese süüdi või õigeks,” ütles Taratuhin.
Just karistuse suurus on see, mis inimeste õiglustunnet tavaliselt kõige enam puudutab. Enamasti arvatakse, et karistus on liiga väike.
No ikka.
Minule on oluline põhimõte: kui ametnik on eksinud, peab ta vastutust kandma. Saan aru, et tavainimese seisukohalt võib seda olla karjuvalt vähe, kui asi piirdub sellega, et inimene ei saa teenistust jätkata. Aga sellele inimesele on see karistus, sest ta peab endale uue töökoha otsima ja tema karistusregister muutub kirjumaks, mis tähendab, et igal ametikohal ta tööle ei saa.
Oluline on, et me oskaks politseis ise õigel ajal reageerida. Julgen öelda, et kuigi need on olnud lühikese aja juhtumid, on olnud tegemist üksikute anomaalsete juhtumitega. Kas või sellepärast, et nad on kõik isemoodi.
Mul on hea meel, et need juhtumid kõik päevavalgele tulid, vastu võeti õiged otsused, inimesed aga, kes ei sobi politseisse tööle, enam siin ei tööta.
Kas teil kui juhil mõnest neist ka kahju on? Just selles mõttes, et jaoskond kaotas hea politseiniku?
Kõigist on kahju.
Inimesena on mul kahju kõigist, kes on seaduse vastu eksinud. On kahju ka sellest inimesest, kes läheb võtab toidupoest kanakoiva ja jätab selle eest kassasse maksmata. Eriti kahju on mul oma töötajaist, kes eksivad.
Teisalt on mul arusaam, et sellises organisatsioonis töötades, nagu on politsei, on nõuded meil viis korda kõrgemad kui tavainimesel.
Kahel juhul on ametnikke süüdistatud võimupiiride ületamises ja liigses vägivallatsemises. Kas ei teki mõnel juhul tunnet, et politseiniku vägivald on isegi õigustatud?
Olud, milles tegutseme, on üsna tihti kriitilised ja piir on nii õhuke. Tulebki langetada õigeid otsuseid ja politseiametnikud on saanud sellekohase väljaõppe. Meie töö ongi selline ja inimesed, kellega kokku puutume, pole alati ka kõik heatahtlikud.
Olen oma töötajaile rõhutanud, et politseinikul peab olema kõva närvi ja kainet mõistust. Kuni oht ei ole tõrjutud ja olud klaarunud, ei saa me endale emotsioone lubada.
Kas see, et politseinike kohta vägivallakaebusi kuigi tihti ette ei tule, oleneb sellest, et politseinikud suudavad end taltsutada, või sellest, et teine pool ei tule kaebama?
Ma tahaks väga loota, et tänapäeval ei lase inimesed endale niisama lihtsalt liiga teha. Kui selliseid juhtumeid veel olnuks, siis ühel või teisel kombel oleksime sellest ka meie kuulnud, kas siis massimeedia või kommentaaride kaudu. Tagasisidet tuleb ka meilitsi ning väikeses linnas tuntakse üksteist ja ka telefoninumbri teadasaamine pole mingi kunst.
Mul on hea meel, et olen viimasel ajal meie töötajate käitumise ja tegemiste kohta saanud tüki rohkem positiivset tagasisidet. Politseinike käitumist on kiitnud needki, kes on ise mingil kombel pahanduse korda saatnud. Nagu üks inimene ütles: „Jah, sain küll trahvi, aga mulle seletati ilusasti ära, mille eest.” Sellised momendid teevad väga head meelt.
Loodan, et kui oleks negatiivset tagasisidet, oleksin sellest ka kuulnud.
Mida te ülemusena teete negatiivse tagasiside korral?
Esiteks ei jäta ma kindlasti kontrollimata ühtegi fakti, tulgu see ükskõik kust ja ükskõik mis kombel. Tahan kursis olla sellega, mida meie töötajad teevad.
Edasine tegutsemine oleneb juba sellest, mis tegelikult toimus.
Kutsute töötaja vestlema?
Võin ta välja kutsuda. Kui teame, mis faktiga tegemist on, siis suhtlen inimestega, kes on nende oludega seotud. Nii mõnigi kord annavad asjust teada kõrvalised inimesed, kes nägi midagi pealt või kellele tundus toimunu kahtlane olevat.
Kui leiab kinnitust, et ongi tegemist distsiplinaarrikkumisega, antakse sellele ka asjakohane hinnang.
Kui palju on Haapsalu jaoskonnast „omal soovil” lahkunud?
Kes on läinud, ongi omal soovil läinud. Ei tule ette, et ma eelmisel aastal kellelegi mingis jutufaasis oleksin öelnud, et ma ei näe võimalust koostööd jätkata ja mõistlikum oleks minna.
Omal soovil lahkumine ongi omal soovil lahkumine. Teine asi on, kui inimene ise leiab, et neis oludes on õigem töölt ära minna.
Aastate jooksul on olnud inimesi, kes ei sobi teenistusse. Mis on halba selles, kui öelda, et see pole vist päris see töökoht, kus peaksid töötama, või ütleb inimene ise, et see pole päris see, mida ma ette kujutasin?
Tundub, et politseivägivallasse suhtumine on muutunud. Kriminaalpolitseinikuna ei tohiks teile võõrad olla 1990. aastate alguse lood, kus kurjategijad aeg-ajalt vastu radiaatoreid kukkusid?
Ma ei tea, millega see seotud oli. 1990. aastate keskpaiku õnneks enam selliseid asju ei olnud, olen neist ainult legende kuulnud.
Tänapäeval teavad inimesed oma õigusi palju paremini. Näiteks ka erivahendite või vilkurite kasutamise reegleid. 1990. aastail ei pruukinud igal teisel autol vilkurid töökorras olla, aga inimeste teadlikkus ja ootused olid tol ajal sellised, et see on okei. Nüüd aga vaatame Delfi videot, kus politseiauto rikub liikusreegelid. Üks võimalusi on, et aktsioonis unustati vilkurid sisse lükata, aga inimesed reageerivad sellele kohe.
Kanaleid, kustkaudu info meile võib jõuda, on tänapäeval väga palju.
Ma tahaks väga loota, et Haapsalu politseinikud on küllalt tublid ja professionaalsed ning teavad oma ametivolitusi. Kahjuks ei hoia see ära inimlikke eksimusi.
