Ridala vallavanem Helen Koppa. Foto: Arvo Tarmula
Maa-amet kinnitab, et Ridala vallavalitsusel oli teoreetiline võimalus lageraiutud kinnistud Topu rannal endale saada, pikaaegse Ridala vallavanema Toomas Schmidti sõnul on riigilt metsaga kinnistu kätte saada võimatu.
Eelmise neljapäeva Lääne Elu kaanelugu rääkis Saki kinnistust Mäeküla külje all, mille riik müüs 2011. aastal metsaettevõttele AP Mets. Ridala valla üldplaneeringu järgi oli tegemist maatulundusmaaga, mis asus puhkealal. Kahel hektaril tegi metsaettevõte keskkonnaametilt saadud raieloa alusel lageraie ning ülejäänud alal raiuti ranna- ja kaldakaitseala piirangutest tulenevalt väiksemas mahus – selleks ajaks tükeldatud kinnistud jäävad osaliselt ranna ja kalda piiranguvööndisse.
Pärast seda müüdi maa edasi uutele omanikele, kes soovisid, et vald muudaks maa sihtotstarbe elamumaaks – suvekodude jaoks. Lääne maavanem Neeme Suur pani veebruari keskel sellele detailplaneeringule aga käe ette – kujunemas oli pretsedent, mis andnuks kõigile sealsetele maaomanikele võimaluse puhkemetsa majad ehitada. Nii Ridala vallavanem Helen Koppa kui ka Neeme Suur märkisid, et suvitusküla puhkealaks mõeldud maa müük erakätesse tuli halva üllatusena. Samuti nörritas neid keskkonnaameti väljastatud luba lageraieks.
Kui Lääne Elu küsis Koppalt, kas vallal oleks olnud võimalus kõnealune maa riigilt endale saada, raputas vallavanem pead – riik ei anna metsamaad munitsipaalomandusse. Lääne Elu küsis keskkonnaministeeriumilt selgitust.
Maa-ameti peadirektori asetäitja Anne Toom vaatas läbi aastatetagused dokumendid.
Masu möllas
Ameti poolt vaadatuna on lugu järgmine. Aastal 2006 esitas riik Ridala vallale taotluse Mäeküla 4 maaüksuse (mis hiljem sai nimeks Saki) riigi omandusse jätmiseks. Ridala nõustus ja määras maaüksuse sihtotstarbeks maatulundusmaa. Samuti kinnitas vallavalitsus, et ei taotle maad munitsipaalomandusse.
2010. aastal muudeti Mäeküla 4 maaüksuse piire, sest maaüksust läbis kohalik tee ja vald taotles seda endale. Saki maaüksuse pindalaks kinnitati 5,22 hektarit, sihtotstarbeks jäi maatulundusmaa ja kitsendusena märgiti teekaitsevöönd 20 meetrit. Samal aastal kehtestati Ridala valla üldplaneering, mille järgi paikneb Saki maaüksus puhkeala otstarbega alal. Üldplaneeringu seletuskirjas on öeldud, et puhkealal asuvat metsa majandatakse heade tavade kohaselt.
Keskkonnaministri 20.07.2010 käskkirjaga jäeti Saki maaüksus riigi omandusse. Keskkonnaminister oli siis reformierakondlane Jaanus Tamkivi.
Aastatel 2010–2011, kui Tamkivi vahetas 2011. aasta kevadel välja teine reformierakondlane Keit Pentus-Rosimannus, võõrandas riik hulga maid. Masu möllas ja riigikassa vajas hädasti igat senti. Müügi nimekirja pandi kõik maad, mida polnud vaja riigil, mida omavalitsused polnud endale taotlenud ja millel polnud looduskaitselisi või muid müüki takistavaid piiranguid, samuti need, millele oli ostuhuvi tekkinud. Saki kinnistu teemal andis üks ostuhuviline endast märku juba 2009. aastal.
Kuri kirjavahetus
Toonase Ridala vallavanema Toomas Schmidti selgitusel on vallalt nõusoleku küsimine maa riigi omandusse jätmiseks puhas formaalsus ja vallal polnud ka kõige parema tahtmise juures võimalust metsamaad endale saada. Seepärast ka ei küsitud. Küll aga on omavalitsus kohustatud riigi taotlusele formaalse vastuse andma: ei, me ei soovi seda maad.
Schmidt selgitas, et omavalitsusel on võimalus riigilt maad saada ainult siis, kui seda on valitsemisega seonduvalt vaja, näiteks sotsiaalmaad mänguväljaku tarbeks.
Keskkonnaameti antud raieluba kommenteerides märkis Schmidt, et ilmselgelt peaks kehtima põhimõte, et maaga toimetamisel ei astuta üle omavalitsuse üldplaneeringust. Schmidti sõnul on kahjuks tavapärane, et raielubadest saab vald teada alles siis, kui mets on juba maha võetud.
Ta meenutas kaht juhtumit, mis leidsid aset 2009. aasta paiku. Üks lageraie tehti siis samuti Topul ja teine Nõmmekülas, mõlemal kinnistul oli üks ja sama juriidilisest isikust omanik. Schmidt ja Koppa algatasid toona kurja kirjavahetuse keskkonnaametiga, kust vastati, et amet ei olnud valla üldplaneeringust teadlik. Keskkonnaamet jäi küll lõpuks süüdi, kuid metsa enam polnud.
Schmidt lisas, et selletaolisi skeeme kasutatakse sageli ehitustegevuse ettevalmistamiseks.
Maa-ameti peadirektori asetäitja Anne Toomi sõnul oli Ridala vallal kasutada kaks päästerõngast. Kui vallavalitsusel oli kindel soov ja tahtmine säilitada Saki kinnistu ja selle ümbrus metsase, avaliku puhkealana, oleks pidanud juba aastaid tagasi määrama maa sihtotstarbeks üldkasutatava maa. See välistanuks tõenäoliselt lageraie võimaluse.
Samuti oleks vald võinud teha taotluse, et maa munitsipaalomandusse saada, koos selgitustega, miks seda teha soovitakse ja mida vald maaga pihta kavatseb hakata. Toom möönis, et argumendid maa saamiseks peavad olema tugevad ning kooskõlas valla üldplaneeringu ja arengukavaga.
Keskkonnaameti metsaosakonna metsanduse juhtivspetsialist Jaanus Nilp, kellega Lääne Elu mõlema loo tegemisel konsulteeris, nentis, et paberil selline võimalus tõesti eksisteerib, kuid talle ei meenu lähiminevikust ühtegi vallale positiivselt lõppenud taotlust. Schmidt kinnitas: see on võimatu!
Kommentaar: raieload peaks olema omavalitsuse otsustada
Ülo Vendland, AP Metsa metsakorraldaja
Üks kõige suuremaid probleeme on see, et omavalitsusel ja kogukonnal pole metsandusega seonduvas eriti sõnaõigust ja riik siin omavalitsuste seisukohti reeglina ei aktsepteeri. Minu seisukoht on, et pärast haldusreformi, kui omavalitsused senisest tunduvalt suuremateks muutuvad, tuleks metsamajandamine keskkonnaministeeriumi haldusalast kohalikele omavalitsustele anda. Keskkonnaamet peaks tegelema looduskaitse, mitte metsamajandamisega. Tulevastel omavalitsustel ei tohiks ka üle jõu käia ühe lisaametnikku palkamine, kes on piirkonnas kohal ja asjadega kursis. Keskkonnaametil on praeguseks järgi kolm regiooni – Põhja, Lääne ja Lõuna regioon. Juba praegu ei jõua ametnikud igale poole koha peale, aga peaks, sest kaardirakendused ei ole piisavalt põhjalikud, et ainult nende alusel otsuseid teha.
tee endale asjad selgeks, valus lugeda nii lolli juttu, metsamaid müüs oksjonil riik, naaberkinnistu omanikul tekkis eelisostuõigus, ning paljud müüsid ennast mõne tuhande vb veelgi vähema eest metsafirmale, kuna endal nagunii polnud rammu seda osta. Mingit valda süüdistada, see näitab, et asjast ei jagata midagi, üle terve meie pisikese maa käib see ka praegu nii
nagu ikka, väiksed vargad on võllas, suured sõidavad tõllas, vald igati puhas poiss
ridalas toimus naaberkrundiga piirnevate maa-ja metsamaa erastamisega väga sümptomaatilised lood, kus variisikute kaudu erastasid enamuse metsamaad suured metsa kokkuostu firmad, enamus seeaeg erastatud maadest müüdi paari kuu jooksul variisikute poolt firmadele, kes need lageraiega laastasid, osa ootab lageraiet, isegi osa valla teid jäeti selle tõttu(mets välja vedamata) remontimata või hoopis teederemondi plaanidest välja
masendav on üle eesti näha suuri lageraiealasid, hiljuti raiuti ka Lihula mnt äärest, Haapsalu lähedalt suur tükk lagedaks. Mingit muud majandamisevormi ilmselt ei tunta. Kogukonnal ja omavalitsusel peaks olema väga suur sõnaõigus sellistes asjades.
Aga igaühel ongi õigus osta omale nii suur tükk metsa kui ta tahab ja siis seda aegade lõpuni imetleda.
Tore lugu küll, kui riigi üks käsi ei tea, mis teine teeb ja süü jääb küla peale. Kui selleks seatud riigiamet ei saa hakkama/ ei jõua kohale vajalikele raielankidele enne lubade väljastamist, tuleks neil raielubade väljastamise otsus koheselt ära võtta. Tehtud kahju taastub ju aastakümnetega! Asjaomastele ja Lääne Elule jääb üle soovida jõudu ja järjepidevust, et kindlustada hävitatud metsa taastamine.