Ene Pajula: maakond – mis seal leida on või enam pole

Ene Pajula

ajakirjanik

Nüüd on selge, et maakonnad kui haldusüksused kaovad. Kas ajutiselt või igavesti, kes seda teab.

Midagi kaotada on lihtne, aga tagasi moodustada? Ei julge öelda, et ilmvõimatu, aga kuskile sinnakanti küll. Kui uskuda Läti Hendrikut, siis on Eesti maakondadeks jagunemise traditsioon üle 800 aasta vana. Kui aga oli haldusüksus, siis oli ka institutsioon, mis seda koos hoidis – maavanem. Kui puudub ühendav institutsioon, siis hägustuvad ka piirid. Nüüd teame, et maakondade tänapäevased institutsioonid, maavalitsused, lõpetavad oma töö juba vähem kui aasta pärast, 1. jaanuaril 2018. Eesti 100. aastapäevaks on plats puhas. Lääne maakond ei hägustu aga mitte ainult mõtteliselt, vaid selle piirid muutuvad päriselt.

Kui nüüd mõelda selle peale, et üks Läänemaa olulisi majandusüksusi Virtsu sadam asub nüüdsest Pärnumaal, siis on küll tunne, et milleks meile maavanem ja maavalitsus, kui nad ei suutnud isegi maakonda koos hoida. Kasutades isiklikku sarmi, läbirääkimisoskust, mida iganes, et ka Koonga ja Varbla oleksid soovinud pigem Läänemaa poole tulla. Seda enam, et nemadki on juurtelt läänlased. Maavalitsus oli kaalunud piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmi raha andmist Virtsu tööstusala arendamiseks, mille sai lõpuks Haapsalu piiskopiloss. Ei oskagi rõõmustada, et me ei andnud Hanila vallale Pärnumaaga abiellumiseks ka kaasavara kaasa, või kurvastada, sest kui Virtsu oleks selle raha saanud, oleksid nad ehk pigem meiega jäänud.

Aga nüüd on, nagu on. Kõige hullem on, et päris täpselt ei tea keegi, mis siis nüüd edasi hakkab saama. Kas Tallinnaski teatakse? Kas tulevad regionaalsed keskused? Kuhu? Haapsalu-poolsetele läänlastele oleks eriti jabur, kui see keskus peaks Pärnusse tulema, sest meil pole sinna kanti üldse asja. Nii et Tallinna suund oleks ainuvõimalik.

Mis saab neist riigiametitest, kellel veel on Haapsalus esindus? Politsei- ja piirivalve, töötukassa, sotsiaalamet, maanteeamet, maksu- ja tolliamet, põllumajandusamet, PRIA, päästeamet, terviseamet, veeteede amet, veterinaar- ja toiduamet? Kas pannakse kinni või vähendatakse koosseisu või jääb nii, nagu on?

Hea näide selles valdkonnas on keskkonnaamet, kelle Lääne piirkonnal on kontor nii Pärnus, Raplas, Kuressaares, Kärdlas kui ka Haapsalus, isegi Penijõel, mis on Matsalu rahvuspargi keskus, Saaremaal Viidumäel ja Vanaõuel, mis on Nigula raba servas. Nii on töökohad hajutatud üle Eesti. Kõik riigiametid nii paindlikud ei ole. Ometi ei tundugi minister Korbi mõte kolida tervise arengu instituut täies koosseisus Haapsallu väga jabur. Eriti Haapsalu pika kuurordikogemuse ja Haapsalu kolledži terviseedendaja eriala taustal. Kas poleks tore, kui ehitataks siia neile umbes 150 töötajale juurde üks pilvelõhkuja? Unistada võib ikka.

Või mis hakkab juhtuma valdkondades, mida seni kureerisid maavalitsuse töötajad? Nii näiteks korraldasid maavalitsuste ametnikud lastekaitset ja alaealiste asjade komisjoni. Nüüd pidi lastekaitse valdadele üle antama ja alaealiste komisjon üldse kaotatama. Seda on taastatud Eesti vabariigis korra juba tehtud. See juhtus iseseisvuse taastamise eufoorias, kui arvati, et alaealiste komisjon on üks nõukogude igand. Aga kulus viis aastat, enne kui jõuti arusaamisele, et polnudki päris mõttetu. Vahepeal kaaluti väikeste paharettide ohjeldamiseks ka muid variante nagu näiteks noortekohus, aga ikka jõuti sinnamaani, et liiga kulukas ülal pidada. Nii moodustati alaealiste komisjonid uuesti. See asi on 20 aastat toiminud. Nüüd teeme uue katse ilma läbi saada.

Perekonnaseisutoimingute üleandmine omavalitsustele läheb ilmselt valutult – rahvastikuregistrit peavad nad ju niikuinii, pealegi on neil juba praegu ka seadusest tulenev õigus inimesi paari panna. See, et inimesed ise on eelistanud abielu sõlmida maavalitsuse perekonnaseisuosakonnas, on olnud nende valik.

Maavalitsuse haldusalasse jäävad ka mitmesugused toimingud riigimaaga. Neid on aga nii palju, et kaks ametnikku, kes nendega tegelevad, saavad vaevu hakkama. Toimingute nimekiri on pikk, nagu näiteks see, kui soovite riigimaale ladestada metsamaterjali või panna üles mõne uue sildi või vedada torusid ja juhtmeid läbi riigimaa. Ülesanded liiguvad, kas koos praeguste ametnikega või ka ilma, ilmselt maa-ametisse.

Üks üsna keeruline valdkond, mida valla kaupa hallata ei ole võimalik, on ühistransport. Praegune majandus- ja taristuminister süüdistab igasugustes bussisõiduhädades maavanemaid. Eks näis, kas tal endal õnnestub edaspidine asjakorraldus paremini.

Maavalitsuste haridusametnike peal on olnud koolide ja lasteaedade järelevalve, kõikvõimalike testide ja eksamite, sealhulgas PISA testide ja riigieksamite korraldamine, mitmesugune aruandlus jms. Muuhulgas on nende eestvedamisel korraldatud ka maakondlikke aineolümpiaade, mida ei näe ette ükski seadus, seega pole teada, kes sellega edaspidi tegeleb? Omavalitsusliit? Läänemaa omavalitsusliit moodustuks lausa kolmest vallast: Haapsalu, Lääne-Nigula ja Vormsi. Olukord on selles mõttes ebavõrdne, et kui kaks esimest seda omavalitsusliitu nii väga võib-olla ei vajagi, siis 400 elanikuga Vormsile sobiks võib-olla paremini, kui mõned ametnikud oleksid ühised.

Üle ega ümber ei saa maakonna arendus- ja planeeringutegevusest. Kui Saaremaa suurvald on juba moodustanud komisjoni valdkonna ülevõtmiseks, siis Läänemaal tuleb enne moodustada uus omavalitsusliit. Väikeses kohas on alati muidugi ka see probleem, et tohutu palju sõltub isikutevahelisest keemiast. Kui üksteisega räägitakse ainult ultimaatumite keeles, ei sünni midagi head.

Kui nüüd kultuuri juurde tagasi tulla, siis maakondlikke laulu- ja tantsupidusid, Kullalindu, vähegi viitsijate päeva, maakonna kultuuripärli tiitli andmist ja mida kõike veel on korraldanud rahvakultuuri keskuse palgal olev rahvakultuurispetsialist Marju Viitmaa. Tema jääb siia edasi, olgu halduskorraldus milline tahes, ning loodetavasti leitakse talle kuskile ka lauanurk ja tool. Mis Lääne maakonna laulupidudesse puutub, siis tulevikus ei korraldata neid enam Lihulas, nii nagu seni on tehtud, aga asja hea külg võib olla, et seal hakatakse pidama hoopis võimsamaid Pärnumaa laulupidusid. Loodetavasti ei käivitu see kõige kurvem stsenaarium, mille puhul vastsündinud Lääneranna valda ei pea päris omaks ei Lääne- ega Pärnumaa, eriti siis, kui läheb raha jagamiseks.

Lääne maavalitsus on välja andnud ka oma teenetemärke, mille on saanud Lehte Ilves, Zemfira Tammik, Ülo Kalm, Endel Vooremaa, Tiit Salumäe, Lembitu Tverdjanski, Mati Mandel, Sulev Saareväli ja Koidula Sildre. Tänavu on selle andmiseks ja saamiseks viimane võimalus.

Ja lõpuks, mis saab Lääne Elust? Kas Lihula raamatukogu lõpetab sügisest Lääne Elu tellimise ja keskendub Pärnu Postimehele? Kas Lääne Elu piirdub edaspidi uudistega siitpoolt Kasari jõge?