Kaia Iva: reform tagab pensionisüsteemi elujõulisuse

Kaia Iva, sotsiaalkaitseminister, IRL

Kunagi varem pole Euroopa ajaloos olnud vanu inimesi noortest arvult rohkem. See tähendab, et meilgi tuleb läbi mõelda, kuidas muutuvais oludes hakkama saada.

Hooliv ja vastutustundlik riik mõtleb mitmesuguseid prognoose arvesse võttes ette, mis juhtub praeguse süsteemi jätkumisel kümne ja ka kahekümne aasta pärast. Üksnes nii saab tagada pensionisüsteemi elujõulisuse ja ennetada paljude vanemaealiste langemist vaesusriski. Sellepärast ongi pensionireformi tegemine nüüd ja kohe vajalik.

Eesti pensionisüsteem koosneb kolmest sambast, millest kaks esimest moodustavad riikliku pensioni ja kolmas on erapension. Riikliku pensioni esimest sammast rahastatakse samal ajal töötavate inimeste sotsiaalmaksust, mistõttu on tähtis, kui palju on iga pensionäri kohta maksumaksjaid ja kui palju laekub maksu. Esimese samba vanaduspension koosneb Eestis kolmest osast: baasosast, mis on kõigil võrdne, staažiosast (koguti kuni 31.12.1998. a) ja 1999. aastast alates ka kindlustusosast, mis on seotud töötasuga.

Teise sambasse koguvad praegused töötegijad oma pensioniks raha ette: inimene maksab palgast kaks protsenti pensionifondi ning riik lisab sellele töötaja palgalt arvestatava sotsiaalmaksu arvel neli protsenti. Kolmandasse sambasse sissemaksete tegemise ja nende suuruse otsustab inimene ise.

Ligi kolmveerandile Eesti tööealistest inimestest on praegune pensionisüsteem ebasoodne. Kuidas? Üle poole miljoni inimese teenis 2016. aasta andmeil alla keskmise palga. Maakonniti teame keskmistest palkadest, et kui mullu kolmandas kvartalis oli keskmine brutopalk Eestis 1119 eurot, siis Läänemaal oli see 944 eurot.

Kuna ka teine sammas sõltub palga suurusest, kanduks palkade suur erinevus, sh Eesti eri piirkondade vahel, üle pensionitesse. Paljudele tähendaks see toe otsimist sotsiaalabist, mis pole õiglane aastakümneid kohusetundlikult tööd teinud inimeste suhtes ning lööb ka maksumaksja rahakoti pihta. Ühiskond vajab kõigi töötajate pingutust.

Näiteks kui praegu saab 40 aasta staažiga ja täiskoha, kuid miinimumpalgaga inimene pensioniks 29 protsenti keskmisest palgast, siis juba 2050. aastal saaks ta ilma pensionireformita kahe samba peale kokku pensioniks 21 protsenti riigi keskmisest palgast. Reformiga moodustab tema pension ka 2050. aastal 29 protsenti keskmisest palgast. Selline osakaal ei tohiks mingil juhul väheneda.

Seepärast on valitsus võtnud sihi muuta 2020. aastast riikliku vanaduspensioni arvestust. Pensioni suuruse määramiseks hakatakse pensioni esimeses sambas uuesti arvestama staažiga. Üleminekuperioodil ehk aastail 2020–2036 koguksid inimesed esimesse sambasse pensioniosakut, millest pool sõltub palgast ja pool töötatud aastaist. 2037. aastast arvestataks vaid puhast staažiosakut, st üks töötatud aasta annab ühe kindlustusosaku palga suurusest olenemata.

Seos palgaga säilib reformi järel teises sambas, mis oleneb täiesti töötasu suurusest ja makstud sotsiaalmaksust. Kuivõrd oli teise sambaga liitumine seni kohustuslik 1983. aastal ja hiljem sündinuile, on kavas taasavada kogumispensioniga liitumine ka aastail 1970–1982 sündinuile, et üleminekuperioodil oleks võimalik teise samba pensioni kogudes investeerida oma tulevikku.

Midagi ei muutu seega üleöö. Praeguste pensionikogujate esimese samba pension jääb sõltuma nii staažiosast kui ka palgast, sest juba kogutud kindlustusosakuid ümber ei arvestata.

Peale muudatuste pensioni esimese samba suuruse arvutamises on kavas ka 2027. aastast siduda pensioniiga keskmise oodatava elueaga. Pooled Euroopa Liidu riigid on seda juba ühel või teisel moel teinud.

2015. aastal valmis Emori ja Praxise koostöös uuring Eesti vanemaealiste ja eakate toimetuleku kohta ning selgus, et tööd tegevaist vanemaealistest üle kolmveerandi kavatseb enda sõnul töötamist jätkata ka vanaduspensioniea saabudes. Ka praegu töötab veidi üle viiendiku Eesti pensioniealistest. Seega on elukestev õpe ja hoiakute muutumine vanemaealiste töötajate suhtes järjest olulisemad.

Kõik ei ole muidugi nii lihtne, sest tööturult lahkutakse ka enne pensioniea saabumist. Praegused pensionärid selgitavad seda kõige sagedamini terviseprobleemiga, aga ka raskustega uue töö leidmisel. Nii ongi riigil kõige tähtsam aidata inimestel püsida hea vormi ja tervise juures, nõustada uue töö leidmisel ning toetada vajadusel ümberõppel. Aktiivne, tervisest hooliv eluviis ja osalemine ühiskonnaelus pakub eneseteostust ning vähendab survet maksumaksjate arvust sõltuvale tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemile.

Edaspidi saab igaüks ise valida pensionile mineku ea, saada pensioni osaliselt, lasta oma pensioni maksmine peatada, näiteks tasuva töö leidmisel, ja sobival hetkel taas jätkata. Paindlikum pensionisüsteem arvestab nii inimeste sooviga pensionieas töötada kui ka võimalusega, et inimene soovib minna pensionile enne tähtaega. Milliste reeglite järgi täpselt see kõik toimima saab, hakkame nüüd sotsiaalpartneritega üheskoos eelnõuks vormima.

Tuleviku pensionid peavad väärtustama kõiki inimesi, arvestama rahvastikuprotsessidega ja olema küllalt paindlikud, et inimene saaks ise valida pensionile jäämise aja. Eesti peab otsima viise pensionivaesuse vältimiseks. See oleneb poliitilistest otsustest, mida ei saa enam edasi lükata, aga mis tuleb ellu viia piisavalt pika üleminekuperioodiga.