Lääne võimueliit on lükanud rohkem kui kahe aastakümne jooksul tagasi hoiatusi Venemaast lähtuva ohu kohta. Praegu teevad seda vähesed, kirjutab Edward Lucas (pildil).
Näiteks Rootsi, mis on olnud julgeolekualases mõtlemises tardumuseni mitteerutuv, rapsib nüüd selleks, et vastata sõjaliste planeerijate hinnangul tõelisele ning isegi vahetule ohule. Ajateenistus on taas päevakorras. Teenistusse tuuakse tagasi rannikukaitse raketisüsteeme, mille seas on ka üks muuseumist ära korjatud raketiseadeldis.
Venemaa on ümberrelvastunud määrani, mis teeb meile raskeks NATO eesliinil asuvate liitlaste kaitsmise sõjalise rünnaku eest.
Kreml valdab ka uusi sõjakunste: propagandat, küberrünnakuid, majanduslikku survestamist ja suunatud pistiseandmist. Ida-Euroopas on kõike seda järele proovitud juba terve aastakümme või isegi kauem. Meie, läänlased, oleme seda ignoreerinud.
Nüüd on need relvad suunatud meie vastu ja meil on raskusi nendega toime tulemisega. Igaüks, kes oleks aasta tagasi öelnud, et Venemaa sekkub jultunult ja ehk isegi otsustavalt USA presidendivalimistesse ja Ühendriigid on vastulöögi andmiseks liialt segaduses ja ujedad, oleks teinud end naerualuseks. Just see paraku juhtus.
Paberil on Venemaa Läänest tunduvalt nõrgem, ent Vladimir Putinil on suured ja vahest isegi otsustavad eelised. Ta on kindlameelne ning valmis kannatama majanduslikku kitsikust, rikkuma reegleid ja kasutama jõudu. Meie ei ole.
Ta ei ole oma eesmärgist saladust teinud: asendada mitmepoolne reeglitel põhinev Euroopa julgeolekukorraldus (mida Venemaa peab silmakirjalikuks ja ebaõiglaseks) kahepoolsete tehingute maailmaga, kus Venemaal on suure riigina juhtpositsioon.
See strateegia on lihtne: jaga ja valitse. Premeeri mõnd riiki – praegu Ungarit, järgmisel aastal ehk Prantsusmaad – kaasajooksmise eest – ja karista teisi, seni Gruusiat ja Ukrainat, varsti ehk Eestit ja Poolat – söakuse eest vastupanu osutada.
Venemaa jätkab võitmist kuni me hakkame mõistma täbarat olukorda, kuhu oleme sattunud. Me peame valmistuma atlantismi-järgseks Euroopaks. See kujuneb raskeks, aga mitte ilmtingimata katastroofiliseks. Meil on endiselt olemas vahendid enda kaitsmiseks. Euroopa eesliiniriikide – viis Põhjamaad, kolm Balti riiki ja Poola – summaarne sisemajanduse koguprodukt (SKP) on 2,5 triljonit USA dollarit Venemaa 3,5 triljoni vastu.
Ent Venemaal on vaja ülal pidada üliriiki meenutavat sõjalist aparaati, millel on globaalsed ambitsioonid. Eesliiniriikidel on vaja kaitsta vaid iseennast.
Lisage neile Suurbritannia, tuumarelvadega luure- ja kübervaldkonna üliriik, Kanada (SKP 1,6 triljonit) ning Ukraina (340 miljardit) sugused liitlased ja me oleme Venemaast endiselt igal rindel paremad.
Aga me peame hakkama ära kasutama oma tugevusi, millest suurim on rahanduslik võimsus. Me ei saa takistada Vene kleptokraate oma rahvalt miljardeid varastamast, aga me saame teha neile raskemaks oma raha pesemise meie pangandussüsteemi kaudu. Me saame külmutada ja isegi arestida inimõigusrikkumistega seotud isikute varad. Sel on võimas heidutusmõju.
Üldisemalt peame ühendama Vene ohust puudutatud valitsuse ja ühiskonna eri osad. Meie pankurid, juristid ja audiitorid peavad senisest rohkem mõtlema klientidele, kelle pakkumised nad vastu võtavad, ja juhistele, millega nad nõustuvad. Haavatavad on ka meie ülikoolid.
Venemaa pumpab meedia, mõttekodade, poliitika või akadeemilise maailma kaudu raha sihtmärgiks valitud riikide ühiskondlikku ellu. Eesmärgid võivad varieeruda luureandmete kogumisest mõjuvõimuga kauplemise või teiste pahategudeni. Nõukogude Liit üritas teha sama, aga praegu oleme me palju vähem ettevaatlikud.
Me vajame selgeid mehhanisme info jagamiseks Venemaa sissetungide ja sekkumise kohta meie ühiskondades ning ühist tegevust ohule vastamisel.
See ei ole võimatu. Meie liitlased eesliiniriikides näevad Vene ohtu meist palju selgemalt ja neil on selle tõrjumisel meie ees edumaa. Me peaksime proovima neid kuulata.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.