0

Riin Alatalu: mõisakoolide tulevik on tume

Tarmo Õuemaa

Tarmo Õuemaa

tarmo@le.ee

riin alatalu keskkonnaamet

Riin Alatalu. Foto keskkonnaamet

Valitsus asub lähipäevil arutama Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) toetusprogrammi uue perioodi raha jaotumise põhimõtteid. Toetusi jagatakse 15 riigile, kes on Euroopa Liiduga ühinenud pärast 2004. aastat, et vähendada nende sotsiaalseid ja majanduslikke erinevusi. Kui seniajani on muinsuskaitse olnud programmist suur kasusaaja, siis nüüd ripub pärandkultuuri rahastamine juuksekarva otsas.

Juba kaks programmiperioodi järjest on kokku ligi 15 miljoni euroga toetatud Eesti mõisakoole. Mõisakoolidest kui hariduse ja ajaproovile vastu pidanud väärtuste erakordsest kombinatsioonist on räägitud-kirjutatud juba palju, kuid ometi on tulevik tume.

Norra toetuste nime all tuntud välisabist on juba kümmekond aastat rahastatud teaduskoostööd ja õpirännet, kuid investeeringuid on jagunud ka mujale, näiteks ökoinnovatsioonile ja veekogude korraldusele. Rahastust on saanud soolise võrdõiguslikkuse valdkond, vägivalla ennetamine, riskilapsed ja -noored ning isegi rahvatervis.

Nüüd on Norra teinud ettepaneku rahastamispõhimõtteid muuta. Raha soovitakse jagama hakata niinimetatud valdkonnaüleste teemade vahel. Need oleksid konkurentsivõime ja teadus, keskkond ja kliima, sotsiaalne kaasatus ja haridus ning kodanikuühiskond.

Kindlasti pole need valikud halvad, kuid paratamatult tooks säärane jaotus kaasa valdkondade vahel konkurentsi, kust väiksemad vennad tõrjutakse kõrvale.

Selline lahendus oleks meie ühise kultuuripärandi jaoks väga ränkade tagajärgedega. Seda enam, et Eestis ei ole planeeritud eraldi ka Euroopa Liidu struktuurifondide raha kultuuripärandi valdkonnale – erinevalt näiteks teadusest, keskkonnast või haridusvaldkonnast. Riigi toetus muinsuskaitsealustele objektidele on aastaid olnud marginaalne, lõppeval aastal oli see vaid 675 000 eurot.

Sarnane ettepanek rahastamispõhimõtete muutmise kohta väikeste erisustega saadeti teadaolevalt kõigile 15 riigile. Raske on kosta kõigi eest, kuid paljud riigid, kellega Eesti ametnikud on konsulteerinud, on kultuuripärandi väljajätmise prioriteetide hulgast häälekalt vaidlustanud. Miks?

Esiteks, põhjendus, et projektide tulemused peavad olema hästi nähtavad, on ebapädev. Just muinsuskaitseprogrammid olnud kõikjal väga selgete ja heade tulemustega ning pälvinud suurt avalikku tähelepanu. Teiseks, kultuuripärand kannatab peaaegu igal pool Euroopas sügava alarahastatuse all, mitte ainult Eestis.

Olukord on seda kummastavam, et eelmistel perioodidel ellu viidud mõisakoolide programmi eest on Eesti nii Brüsselist kui ka norralastelt enestelt ainult kiidusõnu kuulnud. Võime uhkusega peeglisse vaadates öelda, et meie programmi peetakse üheks paremaks, kuna Eesti on oma jõu suunanud kindlale sihtrühmale.

Fokusseerimine aitab saavutada laiemat mõju. Mitmesuguste õppeprogrammide, trükiste ja kasvõi näituste abil kaasati peaaegu kõik Eesti 69 mõisakooli. Siit laienes tähelepanu edasi koolidele, mis ei asu mõisas, ning omakorda mõisatele, kus ei ole kooli. Täie hooga on tööle hakanud näiteks Suuremõisa külastuskeskus, külastajate arv on suurenenud nii Rogosis, Tõstamaal kui ka Kiltsis.

Programmi rahad võivad olla ammu ära kasutatud, kuid uusi järeltegevusi lisandub üha. Korda tehtud mõisakoolidest on kujunenud kogukonna süda, oluline tööandja, tugev identiteedimärk.

Eksib see, kes võrdleb ajalooliste hoonete korrastamist betoonivalamisega. Vastupidi, muinsuskaitse annab aluse Eesti ühele olulisemale majandusharule, turismile.

Eesti väiksemate linnade silma riivavad muinsuskaitsealad ootavad arengutõuget. Välisrahastuse abil saaks seda pakkuda. Kohalikud ettevõtjad võiksid koostöös ametikoolide ja meistritega edendada restaureerimisoskusi, toetada kultuuripärandist lähtuva väikeettevõtlikkuse arendamist paikades, mis võivad muidu elanikest ja ettevõtetest tühjaks joosta. Väikelinnade väärtustamine aitaks seda ära hoida.

See kõik edendab omakorda tööturul hinnatud oskuste õppimist. Meil on ju hulk häid näiteid mõisakoolidega olemas – miks seda võimalust siis mitte taas kasutada!

Muinsuskaitse on säästva arengu lipulaev. Ajaloolised hooned ja keskkond on ressurss. Just neil kaalutlustel on enamik kasusaajaid riike asunud võitlema kultuuripärandi programmide eest. Nii mõnelgi on võit juba taskus, näiteks Rumeenia, Slovakkia ja Bulgaaria on oma läbirääkimised võidukalt lõpetanud. On väga oluline, et ka Eesti seisab kindlameelselt kultuuripärandi programmi eest ja kindlustaks endale sel moel investeeringute jätkumise muinsuskaitse valdkonnas ka eelseisval perioodil. Me ei saa endale riigina lubada, et see oluline valdkond programmist kaob, sest just see valdkond tugevdab ühiskonna väärtushinnanguid ja arendab majandust, mõjutab sotsiaalset ja regionaalset tasakaalu.

Ehk on kultuuripärandi suurem ja teadlikum väärtustamine just see pide, mida üha muutuv ja identiteedikriisis siplev Euroopa praegu enim vajab? 2018. aasta on Euroopa Liidus kultuuripärandi aasta. Selle tähistamine avatakse just Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ajal tuleva aasta novembris. On märgiline, kui läheme sellele vastu kindla teadmisega, et me hoolime ja väärtustame oma pärandit ning meil on, mida hoida oma järeltulevatele põlvedele ja näidata oma külalistele.

Riin Alatalu, kultuuriministeeriumi mõisakoolide programmi juht

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz