Kalle Muuli: Jüri Ratase võimatu missioon

Kalle Muuli

riigikogu liige, IRL

Jüri Ratase võimuletulek on pannud Keskerakonna skisofreenilisse seisukorda.

Keskerakonna hääle- ja pilditoruna tegutsenud Tallinna TV on ootamatult justkui iseseisvunud ja rapib nüüd isatapjana Tallinna linnavõimu. Kõige ägedamalt pritsib sappi „Meedia keskpunkt”, kurinaljakas jutusaade, kus on seni ikka teisi erakondi tümitatud. Saatejuht Jakko Väli teatas seal näiteks erakonna endise esimehe Edgar Savisaare kriminaalasja kommenteerides, et Põhja-Tallinna linnaosavanem Raimond Kaljulaid käitub nagu siga, tehes koostööd kaitsepolitseiga.

Sama sürrealistlik õhustik valitseb ka erakonna peakontoris ja juhatuses. Peaminister Jüri Ratas on sunnitud valitsuse pressikonverentsil selgitama Keskerakonna rasket rahaseisu, mis on tekkinud eelmise esimehe Savisaare juhtimisel. Eriti koormav on kohustus lunastada reklaamiärimees Paavo Pettai firmale Midfield antud sadu tuhandeid eurosid väärt garantiikirjad. Ratas lubab võlgadest vabanemiseks kas või erakonna peakontori maha müüa, aga peasekretär Jaak Aab otsib samal ajal endiselt taga Savisaart, et hakata talle niigi tühjast parteikassast maksma 3500 euro suurust kuupalka ja tasuma tema advokaadiarveid, mis kindlasti ei saa olema väikesed. Prokuratuur süüdistab Savisaart korduvas suures ulatuses altkäemaksuga nõustumises ja altkäemaksu vastuvõtmises, suures ulatuses toime pandud rahapesus, suures ulatuses ja korduvalt toime pandud omastamises ning suures ulatuses erakonnale keelatud annetuse vastuvõtmises.

Ratas on koos oma poolehoidjatega Savisaare vastu võidelnud pikki aastaid, esimest korda üritas ta võimu haarata juba rohkem kui viis aastat tagasi. Miks tahab ta nüüd siis nii hirmsasti maksta eimillegi eest palka mehele, kes on erakonna laostanud ja kohtupinki viinud, eriti kui parteikassas ulub tuul ja võlgade katteks tuleb müüa viimane vara?

Põhjus pole valitsuse püsimises ja riigikogu keskfraktsiooni häältes, nagu vahel arvatakse. Savisaarel pole riigikogus mingit mõju, Ratas on ministriportfellidega kindlustanud valitsusele keskfraktsiooni üksmeelse toetuse. Ratase kui tulevase peaministri poolt jättis hääletamata ainult Peeter Ernits, aga temalgi ei jätkunud julgust oma vastuseisu tunnistada, vaid ta ajas selle tehnika süüks.

Savisaar on Keskerakonnale teinud kurja rohkem, kui ükski vaenlane seda eales suudaks teha, aga Ratas peab teda ja venelaste teist lemmikpoliitikut Yana Toomi kõigest hoolimata siidkinnastes kohtlema, sest vähem kui aasta pärast tulevad kohalikud valimised. See on üks Ratase tähtsamaid proovikive. Just kohalike valimiste ja kohalike venelaste häälte pärast ei rebi Ratas pisikesteks tükkideks lepingut Ühtse Venemaaga ega tee muid eestlastele meelepäraseid, aga venelastele raskesti mõistetavaid žeste. Kui Keskerakonnal läheb valimistel kehvasti, annab see Savisaarele ja Toomile Ratase vastu väga kõva argumendi: uus esimees ei saa oma tööga hakkama, Savisaare juhtimisel võideti valimised ja saadi Tallinnas ainuvõim, aga Ratas andis selle käest!

Selleks, et mitte mängida trumpe Savisaare ja Toomi kätte ning jääda erakonna etteotsa ka pärast kohalikke valimisi, peabki Ratas võitlema ka venelaste häälte pärast ja hoidma Savisaart erakonnas. Tähtis pole see, et Savisaar isiklikult Keskerakonna nimekirjas kandideeriks. Piisab sellestki, kui Savisaar ei tööta erakonnale vastu ega tee mingit oma nimekirja, vaid toetab erakonna kampaaniat ja kutsub oma valijaid hääletama Keskerakonna poolt.  

Kui Ratas poleks peaminister, oleks tal kindlasti lihtsam erakonna eri leeride vahel laveerides kohalikeks valimisteks valmistuda. Aga olla eestimeelne peaminister ja rääkida eestlastele suurtest muutustest ning jätta samal ajal Lasnamäe ja Ida-Virumaa venelastele mulje, et midagi pole muutunud ja ta on sama venemeelne nagu Savisaar – see tundub päris võimatu ülesanne.

Keskerakonna siseheitlused pole kaugeltki veel lõppenud ja alles pärast kohalikke valimisi selgub, kuidas Ratase mission impossible õnnestus.