3

Kalle Muuli: valimiste põhiküsimus

Lääne Elu

info@le.ee

10. jaanuar. Valimisrteklaamid Haapsalus. Foto: Eduard Laur

Kalle Muuli

keskkonnaministri nõunik, Isamaa

Reformierakond peab valimiste peateemaks makse ja majandust. Keskerakond ja sotsid tahavad rohkem raha jagada – kõigile ja igaühele. Isamaa on eestimeelne ja kaitseb rahvusriiki. Eesti 200-l on pikk plaan, mille sisu teisi ei huvita. Elurikkuse erakond soovib mahedat nutiriiki ja EKRE lubab absoluutselt kõike seda, mida kõik teised erakonnad kokku, aga vähemalt kolm korda rohkem.

Valimiste keskset teemat justkui polegi. Seetõttu pole ka sisulist debatti. On vaid mõni õletulena lahvatav konflikt, mõni meedias üles puhutud vastandumine selleks, et eristuda ja silma paista. Üks räägib aiast ja teine aiaaugust, aga mis on see suur keskne probleem, millele kõik erakonnad erinevaid lahendusi võiksid pakkuda ja mille vahel hääletuskabiinis valida?

Eelmiste riigikogu valimiste eel hirmutas Reformierakond rahvast Venemaaga ja võitis valimised. Päris alusetu see hirm muidugi polnud. Venemaa oli just okupeerinud Krimmi ja tunginud kallale Ukrainale. Aga nüüd on Ämari baasis NATO hävitajad ja Tapal liitlaste tankid. Vene ohuga enam valimisi ei võida.

Teine suur probleem 2015. aasta valimiste eel oli väljaränne. Tuhanded eestlased lahkusid kodumaalt, sest palk oli nii niru, et sellega polnud võimalik peret toita. Isamaa lubas siis suurt tulumaksutagastust, Keskerakond ja sotsid meelitasid valijaid 800–1000 euro suuruse alampalgaga.

Nüüd on ka väljarändemure murtud, vähemalt mõneks ajaks. Palgad on kiiresti kasvanud (alampalk 355 eurolt 540 euroni, keskmine palk 1005 eurolt 1300 euroni), tulumaksuvaba määr on 144 euro asemel madalapalgalistel nüüd 500 eurot. Eesti rahvaarv ei kahane enam, vaid on kolm aastat järjest just suurema tagasirände ja väiksema väljarände tõttu kasvanud. Loomulik iive on kahjuks veel miinuses, aga kolmanda lapse toetuse järsu tõstmise järel suurenes möödunud aastal ka sündide arv 500 võrra.

Kolmas suur probleem oli majandusseisak. 2015. aastal kasvas Eesti majandus ainult 1,1 protsenti, ehkki valitsust juhtis siis Reformierakond, kes reklaamib end majanduse edendajana. Nüüd kasvab Eesti majandus juba mitmendat aastat järjest mühinal ja maksukoormus ei suurene 2019. aastal raasugi. Seepärast ei võta keegi ka tuld Reformierakonna majandus- ja maksujuttudest.

Nõnda siis pole eelmiste valimiste kesksetest küsimustest enam õieti midagi järele jäänud.

Kas tõesti on Eesti riik nii valmis, et meil pole enam ühtki tõsist probleemi, millele valimiskampaanias lahendust otsida? Kas tõesti pole enam ühtki suurt muret, mis meid ühendaks?

Muidugi on. Me ju teame, millist kirgede tormi põhjustavad väärtuskonfliktid. Viimati nägime seda ÜRO rändepakti arutelu ajal.

Islami usku rahvaste massiline tungimine Euroopasse polnud eelmiste riigikogu valimiste ajal Eestis veel üldse kõneaineks. Põgenikehordid Euroopa lõunapiiril vapustasid siinset televaatajat esimest korda alles 2015. aasta kevadel. Ehkki nelja aasta jooksul on Eestisse saabunud vähem kui paarsada pagulast ja neistki pooled lahkunud, on rändekriis Eesti avalikkust ja poliitikat oluliselt mõjutanud. See on taas esile toonud kollektiivse ohutunde, mille iseseisvuse taastamine alla surus.

Globaliseerumine ja Eesti ühinemine Euroopa Liiduga on paljudes inimestes tekitanud tunde, et neist ei sõltu midagi, nende arvamusega ei arvestata, nende häält ei võeta kuulda. Kuskilt kaugelt ja kõrgelt tulevad direktiivid ja käsulauad, mis käsikäes kafkaliku bürokraatiaga ähvardavad röövida suure vaevaga kätte võidetud vabaduse, seavad ohtu riigi iseseisvuse ja võibolla koguni meie püsimise rahvana. See, mis hirmutab, pole mitte põgenikevool, mida Eestis ju tegelikult pole, vaid tunne, et me ei saa ise oma elu korraldada, ise otsustada.

Samalaadset ängi võis tajuda 1980. aastate algul uue hoo saanud venestamise ajal. Täiesti väär on samastada Nõukogude Liitu ja Euroopa Liitu, Moskvat ja Brüsselit. Neil pole midagi ühist. Aga tunne, mida need nii vastandlikud moodustised paljudes Eesti inimestes tekitavad, on paraku väga sarnane. See on tunne, et me ei ole enam oma maa peremehed; et me oleme sunnitud leppima pagulaskvootide ja rändepaktidega, mis meile tegelikult ei meeldi. Aga meie arvamust ei küsita, meist ei sõltu miski. See tekitab hirmu, teeb tigedaks ja ässitab üksteist jalaga lööma.

Kuidas kinnitada inimestes usku, et Eestis langetab otsuseid rahvas, mitte eluvõõras eliit, kes koogutab Brüsseli ees? Kuidas anda inimestele tagasi peremehetunne?

See võikski olla 2019. valimiste põhiküsimus ja uue valitsuse tähtsaim töö.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Qqww
Qqww

Mikser ja co võtsid viimase lootuse

Sulev
Sulev

Andes rahvale tagasi otsedemokraatiliku võimu funktsioonid, mida milllegipärast kallis “eestimeelne Isamaa” mingil põhjusel ei ole seni toetanud.

uskmatu-toomas
uskmatu-toomas

Ei saagi toetada sest rahvast peetakse otsutusvõimetuteks ajukääbikuteks kes teeb kindlasti valed valikud.Kuidas me saame seda lubada !

wpDiscuz