Lidya Tee. URMAS LAURI
Martna valla Uusküla Liitmäe talu perenaine Lydia Tee korjas kaante vahele kolme küla viimase 50 aasta ajaloo.
Raamat „Ajarada” algab meenutusega, kuidas 19aastane Lydia bussiga Pärnust Paliverre sõitis. Aasta oli 1968, agronoomi-agrokeemiku diplom taskus, esimene töökoht Kaardiväe kolhoosis. Kallurauto tuli Paliverre bussipeatusse vastu, kolhoosi toonane esimees Albert Kariste andis kätt, teine käsi oli Suure Isamaasõja veteranil kummist. Kariste ise istus Haapsallu viiva bussi peale, sest elas maakonnalinnas või nagu nõukogude ajal öeldi – rajoonikeskuses. Aga Lydia sõidutati veoautoga esimesse elukohta Ridakülas.
Lydia meenutab raamatus, et ta sai toa madalate lagedega talutares kostilisena üksi elanud perenaise Helmi juurde. Esimene elukoht oli Lydiale nii harjumatu ja võõrastav, et ta tõotas endale, et ei jää Lähtru kanti kauemaks kui sügiseni. Märtsis ta tuli ja lootis, et sügisel saab ülikooli minna ja hirmsast kohast minema. Aga läks nii, et nüüd on Lydia Tee terve oma elu Martna vallas elanud ning tagatipuks ka kodukandi külade ja külarahva lood kaante vahele seadnud.
Lydia Tee ütles, et raamatu mõte oli tal juba ammu meelel, aga varem ei olnud aega. Eelmise aasta kevadel hakkas ta käima mööda talusid ning fotosid, meenutusi ja luuletusi koguma. Selle aasta alguses hakkas kirjutama ning nüüd on Haapsalu trükikojas Andres Urbi kujundatud raamat kaante vahel.
„Olin Kaardiväe kolhoosi agronoom, nüüd pean talu. Meil on Eesti talu, nagu olema peab, mitte mingi kolhoos. Kasvatan vilja ja pean lehmi, veel pean, sest piimahind on nii madal, et lehmapidamine ei tasu end ära,” rääkis Tee.
Raamatus on palju vahvaid lugusid. Üks räägib näiteks sellest, kuidas üks kolhoosis töötanud mees sai suvel rästikult hammustada. Mees nõudis, et ta kohe poodi sõidutataks. Ostis sealt pudeli viina, jõi joonelt ära. Raamatu autor meenutab, et mehega ei juhtunud selle peale midagi ja töö läks pärast seda edasi.
Tee ütles, et on aastaid elanud toredate inimeste keskel ja seepärast tegi ta ka raamatu, et oleks lugeda midagi rahustavat praeguse poliitilise olukorraga võrreldes, kus Martna inimesed üksteisele televiisoris inetusi ütlevad.
„Tammejuure talu peremees Teet Kuusemaa ütles TV3 uudistes Mart Helme kohta „täispuhutav konn”. Seda näidati veel kaks korda. See ei ole ilus asi, et niiviisi televiisoris näidatakse,” ütles Tee.
„Seda on inetu kuulata, kui Helmetest ainult halba räägitakse. Nüüd öeldi ajalehes halvasti ka Hardi Rehkalti kohta. Hardi on ometi töökas ja tubli noor mees, kes hoiab Lähtru elu üleval,” märkis raamatu autor.
Lydia Tee ütles, et mälestused on kogutud peamiselt viimase 50 aasta kohta, aga kui on olnud võimalik, on vaadatud ka kaugemale.
„Olen kogu elu seal kandis elanud. Näen enda ümber iga päev inimesi, erilisi, eripäraseid toredaid isiksusi. Martna on üks pisike täpike suures maailmas, aga selle raamatuga tahan öelda, et oleme olemas, elame,” ütles Lidya Tee.
Raamatu tiraaž on 300.
„Ajarada”
Autor Lydia Tee
Kujundus Andres Urb
Trükitud Haapsalu trükikojas
Kust raamatut osta saab?
Lydia enda käest saaks
Mäletan enda lapsepõlvest,rästik hammustas heinamaal meest – hammustuse koht puhastati viinaga ja viinalapp pandi peale,palju siise võeti ei ole meeles.
Väga ilusasti kirjutatud tolleaegsetest inimestest-sõbralikud vastutulelikud,rõõmsameelsed kuigi ühtemoodi vaesed,tänapäevastega ei anna võrrelda.
Sai rästikult ja oli põhjus joomiseks. Kahtlen kas rästik üldse hammustas see oleks parem läbihammustus rahvalugudest.
kas sama Kariste, kes väidetavalt granaate tagasi loopis, mida rohkem täis jäi, seda rohkem ühikuid oli! Rekord vist 35 granaati, 36. olla käes lõhkenud, aga näe, korpuse poisile teind suurt midagi…