Suurimat vastutust presidendivalimiste nurjumise pärast kannab mu meelest Reformierakond. Tõsi, vastutavad kõik, aga Reformierakond kui Riigikogu suurim partei ja peaministrierakond oli see, kes ebaõnnestunud käitumismustrile kõigepealt tooni ette andis.
Juuni algul kutsus Reformierakond Riigikogu fraktsioonide esindajad kokku ning teatas, et president tuleb valida nende pakutud kandidaatide hulgast. Sellega oli igasugune koostöö halvatud ja ka teised erakonnad hakkasid väga enesekeskselt tegutsema.
Ei saa öelda, et meedia sellele teadlikult kaasa aitas, kuid mingil määral kehutas ka suur avalik huvi erakondi oma tähelepanuvajadust enesekeskselt välja elama.
See oli lõpuks ju päris koomiline, et ka vähem kui 21 liikmega fraktsioonid nagu sotsid ja EKRE püüdsid jonnakalt vaid oma kandidaadi taha rivistuda ning erakonnaülest lahendust lausa põlastati.
Siiski võinuks kaks-kolm valimiskogus kandideerinut saada presidenditööga päris hästi hakkama, mistõttu on raske mõista neid valijamehi, kes panid teises hääletusvoorus kasti tühja sedeli.
Märgistamata sedelite hulka arvestades on tegelikult kahtlane, kas üldse olnuks nende kandidaatide puhul realistlik, et teise vooru sattunuks selline vastaspaar, kelle hulgast ühel olnuks võimalus olla osalenute hääleenamusega ära valitud. Neli kandidaati olid väga võrdsed ja nende seljataga oli toetajaid, kes ebaõnnestumise tahtsid oma solvumist välja elada kogu protsessi nurjamisega.
Miks meedia Allar Jõksi alahindas? Mõned näevad siingi Reformierakonna karvast kätt ja varjatud mõju. Mina hooman analoogiat Vabaerakonna seisundiga viimaste Riigikogu valimiste eel. Ka toona alahinnati meie võimalusi ega peetud demokraatia üldprintsiipe kaitsvaid seisukohti kuigi olulisteks. Ometi need on olulised, eriti omavalitsuspoliitikutele, kelle elu suured parteid oma reeglite järgi painutada tahavad. Osaliselt mobiliseeris selliseid meeleolusid esimeses voorus enda selja taha ka Marina Kaljurand.
Nüüdses olukorras ei näe ma võimalust, et keegi juba proovinud kandidaatidest võiks Riigikogus uuesti välja tulla. See puudutab nii Riigikogus kui valimiskogus kandideerinuid. Ses mõttes olid Allar Jõks ning Siim Kallas oma valimiskogu järgses loobumissõnumis selged, adekvaatsed ja riigimehelikud.
Edasise protsessi juhtimise peaks enda kätte võtma Riigikogu esimees ja fraktsioonide esindajaist koosnev vanematekogu. Kindlasti ei saa seda teha peaminister Rõivas, sest tema usalduskrediit on selles küsimuses õhuke, et mitte öelda täitsa otsas.
Kui tasakaalukalt ja õigesti koostööd teha, siis on võimalik läbirääkimistel jõuda kahe-kolme väga hea ja kuni kümne hea kandidaadini, kel on tõenäoline saada Riigikogu 68 liikme toetus. Välja tuleb valida üks. Aga see eeldab, et kõik osapooled suudavad teha sammu tagasi ja oma senisest enesekesksusest välja tulla.
Tõsiasi on see et oleme jälle ühe ajaloo ringi täis saanud. 26a. tagasi oli riigiametnike valimine ikka 1-he kanditaadiga. Kuidas valida (võta või jäta). Eesti põhiseadus pole siin oluline. Riigipuugid ei vastuta teadaolevalt oma tegude eest, Nad ju looduskaitse all.
on tühjade sedelite taga ikka pigem Kaljuranna seljatagune.
Et maailma muuta tuleb alustada endast. Või mis Vabaerakond?
See, et ei suudeta leida ühine mõistlik ja ühiskonna poolt aktsepteeritud Eesti presidendi kandidaat on ka teie enda tegematus ja ei ole mõtet Jõksiga vehkida. Ja ikka jõuame sinna, et pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad.
Ilmselgelt olid tühjade sedelite taga Keskerakond ja EKRE.
Hiiumaa mees Üllar Padari ütles ETV uudistes,et tühjade jms.hääletussedelite kasti laskjad olid riigikogulased ise.
Erakond ise lubadust ei täitnud,seega pole mingit vajadust.
mullegi ei meeldinud,et Kaljurand vahepeal lubas erakonda astuda;tagant järele usun– ta oleks seal head töö teinud parteid palju muutes
Nüüd on see koht, kus Kaljurand saab täita oma lubaduse astuda Reformierakonda. Saab uuta ja muuta.
Et ükski seni kandideerinutest ei sobi enam uuesti,vaid “astugu tagasi”….?Ämber on valimissüsteemi viga ikka! Ja kindlasti ootame oma eelistatute hulgast saada kätte see riigipea.