Ann Mari Anupõld: ravitseja loom

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Ann Mari Anupõld

Ann Mari Anupõld _ Piirsalu loomaarst 3  f Tõnis Krikk

Ann Mari Anupõld

Piirsalu loomaarst

Kindlasti olete vähemalt korra kuskilt kuulnud, kuidas loomadel arvatakse olevat raviv jõud. Öeldakse, et koerad on suutelised mitmesuguseid haigusi tuvastama või tunnetama ning kassidel pidavat lausa olema võim tõbesid ära võtta. Kas see kõik aga vastab ka tõele või on tegemist lihtsalt vanarahva ebausuga?

Meditsiinis on palju asju, mida pole võimalik loogilise inimese mõistusega seletada. Ühe looma puhul tundub ilmvõimatu, et ta võiks terveks saada, ja siiski ta teeb seda. Teise looma mure paistab tühine, sellest hoolimata ei suuda veterinaar teda aidata. Paljud arstid usuvad, kui mitte jumalasse, siis mingitesse kõrgematesse jõududesse, mis aeg-ajalt ootamatult vahele sekkuvad. Esimest korda kuulsin „ravivaist loomadest” umbes aasta pärast seda, kui olin Eestis tööle asunud. Visiidile tuli üks krooniliselt neeruhaige kass, keda tuli regulaarsete intervallidega kontrollida. Loomaarsti ja omaniku ühistele pingutustele vaatamata oli kassi seisund taas natuke halvemaks läinud. Kui ma omanikule seda ütlesin, ei paistnud ta aga sugugi üllatunud. „Ma oleks teile seda võinud juba enne vereproovi võtmist öelda,” teatas ta mulle enesekindlalt. „Eile käisin emaga arsti juures ja tema neerunäitajad on samuti jälle tõusnud,” selgitas omanik. See ei lahendanud minu segadust sugugi. Endiselt jäi küsitavaks, mis siis emal ja kassil omavahel pistmist on. Nüüd oli omaniku kord olla hämmingus. „Kas te siis ei tea, et kassid ravivad inimesi?” jäi ta mulle üllatunult otsa vaatama.

Tõepoolest kuulsin seda tol hommikul esimest korda, kuid olen ka järgmistel aastatel sellega sageli kokku puutunud. Sama lugu kordub eri variatsioonides. Öeldakse, et koerad hoiavad haigete inimeste ligi või siis hoopis neist eemale. Kasside kohta väidetakse alati kindlalt, et nad lamavad haigestunud piirkondadel. Ka hiljuti küsis üks klient minult selle kohta kinnitust. „Kas on ikka nii, et kassid lamavad alati just haigetel piirkondadel?” päris ta huviga. „Öeldakse küll nii, jah,” vastasin ma seepeale. „Huvitav, miks minu kass tahab alati mul pea peal lamada?” jäi omanik seepeale mõtlikuks. Vaatasin talle otsa ega suutnud naeru tagasi hoida. Ka omanik hakkas itsitama. „Ju sel ikka nii palju tõde taga ei ole,” arvasin ma ning jätkasin kassi läbivaatust.

Et loomadel on aga teatud võime tajuda asju, millest inimene aru ei saa, seda tõestab ainuüksi asjaolu, et juba aastal 1986 hakati esimest korda teaduslikult uurima, kas koerad tõepoolest on suutelised lõhna järgi ära tundma vähitüüpe, ja koguni juba väga varajastes staadiumites. Koera lõhnataju on umbes miljon korda parem kui inimese oma. Vähihaigeid inimesi suudavad kogenud onkoloogid kolmandas või neljandas staadiumis hingeõhu järgi ära tunda, miks mitte siis püstitada teooria, et koerad võiksid juba tunduvalt varem sellest asjast aru saada. Uuritud on seejuures nii diagnoosimist hingeõhu kui ka uriini lõhna järgi. Kuigi osaliselt näitavad tehtud teaduslikud tööd väga positiivseid tulemusi, ei ole praktikas keegi hakanud süsteemselt koeri kasutama. Ühest küljest on nende väljaõpe pikk ja keeruline protsess, teisest küljest on nad siiski ainult loomad, kes ei toimi kindlalt nagu masinad. Sellest hoolimata jätkatakse uuringuid lootuses aru saada, mis lõhna komponendi koerad täpselt ära tunnevad ja vähiga seostavad. Kui õnnestuks see komponent isoleerida, võiks sellest lähtuvalt ehitada masina, mis sedasama komponenti tuvastab.

Peale kõige muu on abikoertel tänapäeval ka juba rühm eriväljaõppega koeri, keda nimetatakse hoiatuskoerteks ehk siis inglise keeles medical alert assistance dogs. Selle asemel et anda märku majasse sisse tungivate pättide eest, jälgivad need koerad hoopis oma omanikke ja hoiatavad, kui lähenemas on võimalik insult, epilepsiahoog või hoopis madal veresuhkur. Ka  autistidel on abikoerad, kes aitavad neil igapäevaelus kergemini toime tulla, juhtides nende inimeste tähelepanu sellele, kui nad hakkavad sundliigutusi tegema või ennast ise vigastama. Kassidega ei ole paraku ühtegi uuringut tehtud, kuigi ka internetis levib igasugu müstilisi jutte sellest, kuidas kassid nende omanikel on eri viisidel elu päästnud.

Kuigi parimal juhul võib koerast või ka kassist olla suurt abi, peab ikkagi alati endale meelde tuletama, et loom ei ole arst ega võlur. Parimal juhul on ta inimesele tema raskustes toeks ja lisaabiliseks. Ka Eestis on abikoerte keskus, kus treenivad pühendunud koeraarmastajad koeri, et nad saaksid erivajadustega inimeste elukvaliteeti parandada.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments