Juuli lõpu poole oli nii Eesti vetes kui ka mujal meie koduses Läänemeres vetikaõitsenguid.
Juulikuine sinivetikate vohamine on meie kodumeres saanud üsna tavapäraseks, nii et alati ei ületa need isegi uudisekünnist. Sel korral tulid augusti alguses õnneks ka jahedad tuuled, mis suurema õitsengu ära hoidsid, mis muidugi ei tähenda, et juhul kui uuesti soojaks läheb, ei pruugiks seda uuesti tulla.
Loomulikult, kui täpsemalt väljenduda, siis vetikad ei õitse. Juulis on tegu valdavalt sinivetikatega, kes on tegelikult ju hoopis bakterid, täpsemalt tsüanobakterid (kadunud professor Viktor Masing pakkus kunagi nende organismide eestikeelseks vasteks „sinikud”, aga see ei ole laialdast kasutust leidnud), ning samuti ei õitse. Nimetada võib asju ja olevusi mitut moodi ning vetikaõitsenguist kõneldes mõeldakse ikka vetikate või tsüanobakterite vohamist veekogus. Sellel nähtusel on omad põhjused ja tagajärjed, mis enamasti ei ole meeldivate killast.
Sinivetikad on väga ürgne elustiku rühm, sestap on nende esinemine veekogudes täitsa loomulik. Massiline õitsemine on siiski võimalik vaid piisava fosforisisalduse korral nende koduveekogus: tsüanobakteritele ongi enamasti piiravaks just nimelt fosfor, mitte lämmastik, sest viimast suudavad nad ka ise atmosfäärist omastada.
Teiseks on sinivetikad enamasti suhteliselt soojalembesed, seetõttu vohavad nad eelkõige suve kõige palavamate ilmadega. Inimene on aidanud tublisti kaasa fosfori sisalduse suurenemisele Läänemeres ja järjest enam soojendamas kogu planeeti. Nii ongi inimmõju selgelt üha suuremate vetikaõitsengute põhjustaja, kuigi need vetikad ise on enamasti mereökosüsteemi loomulik osa.
Sinivetikate massilise vohamise tagajärgedest teatakse vahest enim nende eritatavate ainete toksilisust. Need võivad põhjustada mürgitusi, millest ohtlikumad on õnneks suhteliselt haruldased; vähem ohtlikud, kuid siiski ebameeldivad on seevastu märksa tavalisemad. Sellega ent asi ei piirdu.
Avameres vohavad vetikad surevad kord ära ja vajuvad põhja. Seal hakkavad need bakterite mõjul lagunema; nii tarbitakse ära suurem osa põhjalähedaste veekihtide hapnikust. Tagajärjeks on hapnikupuudus meresügavuses. Praegu on enam kui kümnendik merepõhjast hapnikupuuduses. See mõjutab omakorda kogu mereökosüsteemi, sealhulgas kalastikku, eriti turska.
Kuivõrd sinivetikad suudavad lämmastikku ka õhust kätte saada, sõltuvad nad vähe selle sisaldusest merevees. Nii lisavad nad lämmastikku merekeskkonda, mis aitab omakorda kasvada neil vetikail, kes ise lämmastikku ei seo. Siiski on peamiseks lämmastiku allikaks inimreostus. Kevadised vetikaõitsengud, kus sinivetikad suuremad rolli ei mängi, ongi eelkõige määratud kättesaadava lämmastiku sisalduse poolt. Nõnda on selge, et mere saab puhtaks vaid siis, kui suudame piirata lämmastiku ja ka fosfori sissevoolu.
Läänemeri on poolsuletud ja vähese veevahetusega veekogu, kus on inimmõju märkimisväärne. Seetõttu ei ole üldine rahvusvahelise merendusorganisatsiooni reegel, mille kohaselt piiratakse laevade heitveelaskmist merre vaid rannikumere vööndis, mille laius on 12 meremiili, siin piisav. Sel aastal suudeti lõpuks kokku leppida, et Läänemeres rakendatakse tulevikus säärast piirangut kogu merealal. Uutel laevadel keelatakse töötlemata reovee merre laskmine 2019. aastast, vanad said pikendust 2021. aastani, Peterburi ja Põhjamere vahel sõitvad laevad koguni 2023. aastani. Kompromisse tuli teha, kuid kokkuvõtteks võib öelda, et oleme merekultuuriaastal teinud suure sammu mere täisroojamise lõpetamiseks.
Suurem osa lämmastikku ja fosforit jõuab merre siiski maismaalt. Läänemere valgalal elab miljoneid inimesi ja siin on miljoneid hektareid põllumajandusmaad. Mere tervise taastamiseks tuleb senisest veel suurema hoolega puhastada heitvett, eelkõige aga vähendada põllumajanduses kasutatavate taimetoitainete koguseid, et viia need vastavusse põllult ära viidava saagiga. Läänemere keskkonnakaitse komisjoni (HELCOM) töö raames on kokku lepitud taimetoitainete bilansi rakendamise vajalikkuses, paraku pole enamik mereäärseid riike seda veel teinud.
Aeg on jalad kõhu alt välja võtta. Kõik me tahame suviti meres supelda ja süüa siit püütud kala. Seetõttu peame ühiselt pingutama, et meie mõju merekeskkonnale oleks talutavais piirides.
N-Liidu ajal olid näiteks kraavid korralikult niidetud ja niide ka veest välja tõmmatud.Mäletan üks papi vikatiga suutis korrastada pea pooled kolhoosi kraavid.Nüüd vohab kraavidel lepik-suurepärane vooluvee lämmastiku jt toitainetega rikastaja.Aga mis parata-efektiivne põllumajandus,1põllumajanduses töötav inimene peab toitma 100 suud ja eesmärgiks oleks,et masinad teeks tõhusa agrokeemia abil selle tüütu toidutootmise töö ülepea ära nii,et põllumehi oleks 0% rahvast,siis saaks lõpuks lahti sellest piiratud maainimese mentaliteedist ja terendaks helge tulevik.
Võrreldes NLiidu ajaga on põllumajanduslik reostus siiski vähenenud. Täpsemalt, vähenes see pärast NLiidu lõppu märkimisväärselt, et siis taas tõusta pärast EL-ga liitumist – kuid siiski mitte NLiidu aegsele tasemele.
Kogu aeg süüdistati nõukogulikku põllumajandust.Nüüd on 25 aastat Läänelik põllumajandus ja merereostus on suurenenud rohkem kui poole võrra.Tahan öelda,et need pidevad sõnavõtjad on ainult sooja õhu liigutajad aga mitte tegelike põhjuste otsijad,paljastajad jne.
Kui paneks loodushoius korra majja aga ei saa sest siis jääme alla põllumajanduses euroopale veelgi rohkem.
Euroopa Liitu astumise läbirääkijaid kiideti taevani-kui oleks eurotoetused vastavalt kliimavöötmetele võiks ka keskonna kaitset tõhustada !!! AGA ???