Anvar Samost: täna, 1991 ja 2041

Karikatuur. OTT VALLIK

Anvar Samost

kolumnist

1991. aasta unistuste Eesti on tänaseks olemas. Kas saame 2016. aasta unistuste Eesti kohta 25 aasta pärast sama öelda?

Kui ma õhtuti jalgrattaga tavalisele väikesel ringile oma kodukülast välja sõidan, siis on mul kaks valikut: kas keerata mööda kergliiklusteed vasakule või paremale.

Kui minna vasakule, siis jõuab varsti suure moodsa liiklussõlme juurde, kus autotee kõigepealt sööstab läbi raudtee alt, et siis ületada kahe suure ringtee vahel Tallinna-Pärnu maantee. 110-kilomeetrise kiiruspiiranguga neljarealise maantee raudteepoolsel küljel on kaks suurt kaubanduskeskust ja kaks bensiinijaama, teisel poolel seisavad lao- ja logistikahoonetega vaheldumisi kolm läikivast klaasist autosalongi: Škoda, Renault ja Honda. Kergliiklustee ei lähe üle viadukti, vaid tuleb raudtee alt ja kaubanduskeskuste vahelt läbi ning kulgeb tunnelis kiirtee alt autokeskuste vahele. Tee peale jääb rongipeatus, mille juures on telefonist juhitava lukustuse ja varikatusega rattaparkla.

Kui otsustan paremale keerata, siis liigun mööda külaserva põldude vahele. Ühele poole jääb rukis, teisele kartul, põllud on kenasti haritud. Ka siin jõuab kergliiklustee peagi rongipeatuseni, kus võib tihti näha erkoranže voolujoonelisi linnalähironge. Peatuses tuleb maha paar last, kes kõnnivad telefone vahtides poole kilomeetri kaugusel asuva küla suunas. Kuuldavasti asub selles peatuses ükspokestop. Edasi läheb rattatee raudteega paralleelselt põldude servas Saue suunas, kus see ületab raudtee ning linna serva riivates kulgeb edasi Keila poole.

Varsti pärast seda jääb paremat kätt tee äärde naaberküla, kus sarnaselt mu oma külale valdav osa majadest on päris uued – mõnda veel ehitatakse. Küla teises servas on jälle lai viljapõld ja asfaldist saab paariks kilomeetriks kruusatee. Paremale hoides jõuab kohaliku vabaõhukeskuseni, kus tihti toimub kontserte ja laatasid. Samas kõrval asub karavanipark, kus seisavad korralikes ridades rohelisele murule pargitud Saksa, Hollandi ja Itaalia numbritega haagissuvilad. Poolringiga hakkan nüüd juba kodu poole tagasi liikuma, ikka erinevate põldude ja väikeste metsaviilude vahel.

Kodukülla tagasi jõudes näen tänavatel palju lapsi. Igas siinses peres on neid paar-kolm, kihutavad õhtul ratta või rulaga ringi, hängivad niisama kambakesi või hüppavad kellegi aias batuudi peal. Majad on kenad, hekid pügatud, murud niidetud, autod seisavad paarikaupa hoovides. Lipumastid sinimustvalgete viirgudega. Kuskilt tuleb grillitava liha lõhna.

Miks seda nii pikalt kirjeldan? Üheski detailis ei ole ma liialdanud, täpselt selline näebki kodukant ühel kenal hilissuve õhtul välja. Just tänavu õhtuti rattaga sõites hakkasin mitmel korral mõtlema, mida see kõik meelde tuletab. Lõpuks meenus. 1991. aastal olin suvel mõned nädalad koos teiste Eesti tudengitega Helsingi lähedal Soomes keeleõppelaagris. Elasime samasuguses piirkonnas väikeses asumis, mida pealinnaga ühendas linnalähirong ning lähedalt läks mööda ka kiirtee, mille ääres oli paar suuremat poodi. Murud olid niidetud, põllud kaunid ning igal pool silkas lapsi. Tegelikult on Saue vald aastal 2016 isegi kenam ja jõukam kui Tuusula vald 25 aastat tagasi.

Eestiga võrreldes oli jõukas Lõuna-Soome 25 aastat tagasi täiesti teine maailm, isegi mitte unistustemaa, vaid paralleelreaalsus. Vaatamata Soomet räsivale lamale, millest meie muidugi midagi aru ei saanud.

Ehk siis Eesti on 25 aastaga jõudnud paralleelreaalsusesse ja sellest kaugemale.

Kogu Eesti ei ole siiski Saue vald, mis on riigis üks rikkamaid. Juba mõnikümmend kilomeetrit Tallinnast kaugemal ei ole pilt nii idülliline, kergliiklusteed on sageli küll olemas, kuid inimesi on palju vähem ning neljarealisest kiirteest saab tavaline kahesuunaline lohklik maantee.

Aga ka Tuusula vald ei olnud 25 aasta eest võrreldav ülejäänud Soomega, kus keskmiselt ulatus tööpuudus pea 20 protsendini. Alles pärast 1990. aastate alguse tagasilangust tuli Nokia ja suur majanduskasv. See annab lootust, et Eestiski võib praegusele vindumisele järgneda uus kasv, mis toob ilusa elu pealinna külje alt mujalegi.

25 iseseisvuse taastamise järgse aasta peale tagasi vaadates saame öelda, et oleme olnud sama tublid kui soomlased, tublimadki, sest olime näljased ja kärsitud, kuid ometi teinud asju õigesti, et oleks nii nagu nägimeselles paralleelreaalsuses. Ükskõik millist suurt murdekohta või valikut ei vaata, oleme valinud õigesti ning peaaegu kõik ajaloo pakutud võimalused ära kasutanud. Alles viimastel aastatel on hakanud hoog vaibuma ning on raske öelda, kas oleme valikutes eksinud või ei, sest suuri valikuid pole enam tahetud teha.

1991. aastal olin Eesti riigi ja inimeste tuleviku suhtes väga, väga optimistlik, nagu noor inimene olla suudab. Ometi on läinud veel paremini, kui oskasin tollal mõelda. Oleks õudne, kui praegused 20-aastased seda 25 aasta pärast öelda ei saa.