Kalle Muuli: vanemapalgaga uuele ringile

Kalle Muuli

Sotsiaalministeeriumi uued ettepanekud vanemapalga muutmiseks erinevad tavapärasest perepoliitikast. Kui tavaliselt tähendab perepoliitika toetuste ja abiraha suurendamist, siis sedapuhku tahab ministeerium suurendada lapsevanemate valikuvõimalusi, mitte maksumaksja kulusid.

See on üks osa pikemast ümberkorralduste kavast, mida võib hea tahtmise korral ka reformiks nimetada. Mõni kuu pärast 2015. aasta valimisi otsustas riigikogu tõsta lastetoetusi ja paljulapseliste perede toetust. Tänavu talvel loodi elatisabi fond, mis hakkab abistama lapsi, kelle on üks lapsevanem ülalpidamiseta jätnud. Nüüd siis tahetakse muuta vanemahüvitise seadust nii, et lapsevanemad võivad poolteise aasta pikkust vanemapuhkust kasutada kolme aasta jooksul pärast lapse sündi ja vanemahüvitis säilib ka siis, kui lapsevanem käib tööl ja tema sissetulek on üle 390 euro kuus. Praegu tuleb kogu vanemapuhkus ära kasutada poolteise aasta jooksul kohe pärast lapse sündi ja vanemahüvitist makstakse täies ulatuses üksnes sel juhul, kui hüvitise saaja sissetulek on alla 390 euro kuus.

Mis on nende muudatuste mõte?

Raha eest lapsi osta ei saa, titetegu ei saa olla riiklik tellimustöö. Seda näitas juba vanemahüvitise sisseseadmine 2004. Kiiresti kahaneva rahvastikuga Eesti kehtestas ainulaadse korra, kus ema või isa võib terve aasta (hiljem pikendati seda aega veelgi) jooksul pärast lapse sündi pühenduda kodus lapse eest hoolitsemisele ja riik maksab talle kogu selle aja täispalka. Tervest maailmast on raske leida paika, kus lapse sündi rahva ühisest rahakotist nii pikalt ja nii heldelt premeeritakse.

Vanemapalgast loodeti abi sündimuse suurendamiseks. Laste arv hakkaski 2004. aastal kasvama, aga seda kasvu jagus üksnes kuueks-seitsmeks aastaks ja sel lühiajalisel positiivsel iibepuhangul oli ilmselt teisigi põhjusi peale vanemahüvitise. Eesti oli just ühinenud Euroopa Liiduga, majandus kasvas ja inimeste elujärg paranes kiiresti, ühiskonna üldine meeleolu oli optimistlik, samuti oli tänu laulva revolutsiooni aegsele beebibuumile kasvanud sünnitusealiste naiste arv.

Majanduskriis ja sellele järgnenud massiline väljaränne lõikasid selle ilusa aja justkui noaga läbi. Sel kümnendil on sündide arv Eestis pidevalt kahanenud ja loomulik iive on igal aastal mitme tuhande inimese võrra miinuses. Kui me ei taha rahvana välja surra, peaksime kiiresti midagi ette võtma.

Nagu nägime, pole raha juurdepumpamisest palju abi. Demokraatlik elukorraldus on lõhkunud tavapärased soorollid, kus perele leiva teenimine oli meeste töö ja laste kasvatamine oli naiste töö. Tulemuseks on rohkem raha ja palju vabadust, kuid vähe lapsi. Selle puudujäägi korvamiseks oleme juba aastakümneid heietanud utoopilist udujuttu töö- ja pereelu ühitamisest. Ühita aga kuidas tahes, tõde on see, et laps ja eriti just kolm-neli last järjest on naisele nii suur lisakoormus, et vähemasti rinnaga toitmise ajal ei ole ta tööturul konkurentsivõimeline.

Seetõttu pole ka ime, et keskeltläbi üle 90 protsendi vanemahüvitisest kasutab ära ema, mitte isa, kellel pole võimalik last imetada ega tema eest seega vajalikul määral hoolitseda. See pole mitte ühiskonna, vaid looduse sund. Ühtlasi on see terve mõistuse võit, sest imik vajab arstide kinnitusel vähemalt pool aastat, soovitavalt aga terve esimese eluaasta jooksul emapiima. Võitlevad feministid on nõudnud selle „ebavõrdsuse” kõrvaldamiseks kohustuslikku isapuhkust, mis tegelikult tähendab samaks ajaks väikelapse emale ka töökohustuse kehtestamist.

Õnneks pole sotsiaalministeerium sääraste jaburustega kaasa läinud. Vanemapalga eesmärk on laste ja lastega perede heaolu, mitte palgalõhede kärpimine, soorollide kaotamine või muude tegelike või pseudoprobleemide lahendamine. Võimalus kasutada vanemahüvitist pikema aja jooksul ja võimalus ka vanemahüvitist saades töötada suurema palga eest kui 390 eurot kuus teenib seda eesmärki. Piirangute vähendamine võimaldab lapsevanemail rohkem ise otsustada, kuidas oma elu korraldada. Mida vähem sekkub riik pereellu, seda parem nii lapsele kui ka lapsevanemaile.