Aleksei Lotman: uppuvalt saarelt rotid ei pääse

See on siis nüüd käes: esimene liik on inimtekkelise kliimamuutuse tõttu välja surnud.

Kui püüda ettevaatlikult ja teaduslikult väljenduda, on praegusajaks teada liik, kes on ülimalt suure tõenäosusega välja surnud ning selle väljasuremise kõige tõenäolisem põhjus on inimtekkeline kliimamuutus.

Ohvriks on üks Austraalia ja Uus-Guinea vahelisel merealal paikneva pisisaare endeemne (vaid sel saarel elanud) närilise liik teadusliku nimega Melomys rubicola. See korallsaar on sedavõrd väike ja madal, et merevee taseme tõus, eriti aga sagenenud tormid, hävitasid elupaigad ja arvatavasti ka otseselt uputasid need õnnetud loomakesed. Põhjalikud välitööd, mis teostati saarel poolteist aastat tagasi, ei tuvastanud enam ühtegi elusat isendit, kuid aruanne avalikustati alles hiljuti. Ilmselt sooviti veel kord kõik asjaolud üle kontrollida. Väga nõrk lootus on nüüd üksnes sellel, et võib-olla polnud liik siiski rangelt kõnealuse rahu endeem, vaid võiks elada ka lähedalolevas Uus-Guinea piirkonnas. Seni pole seal küll selle liigi isendeid avastatud.

Loomulikult võib väita, et väikesaartel elavad populatsioonid ongi altid väljasuremisele ning seega saartele omased endeemsed liigid niikuinii suurema väljasuremisriskiga. See on tõsi, kuid tegelikult ei vähenda kuidagi inimkonna moraalset vastutust. Ka varasemate inimtekkeliste väljasuremiste hulgas on ebaproportsionaalselt palju saarte endeeme. Neid on otseselt hävitatud, neile on saanud saatuslikuks elupaikade häving ja võõrliigid. Uus on sel korral inimtekkeline kliimamuutus kui hävingu põhjus.

Pingutused piirata inimtekkelist kliimamuutust pole ju olnud päris tulutud: ilma nendeta oleks asi ilmselt veel hullem, eelkõige aga oleks veel lootusetum tulevikuprognoos. Aga nagu ka võitluses paljude teiste inimesest põhjustatud keskkonnahädadega, on seni tehtud liiga vähe. Ühe väikesaare näriline ei jää ainsaks liigiks, kes kliimamuutuse tõttu välja sureb, kuid lähiaja otsustest oleneb, kui ulatuslikuks väljasuremislaine kujuneb.

Eesti osa kliimaprobleemis on väike lihtsalt seetõttu, et olemegi väikeriik. Kui aga hinnata suhtelist panust arvestatuna inimese või majandusnäitajate kohta, oleme Euroopa punane latern. Pariisi leppele kirjutas küll meie valitsus õnneks alla, kuid kodused otsused ei käi sellega kaasas. Kõige karjuvam on kliimapoliitika kontekstis olnud põlevkivi keskkonnatasude järsk vähendamine, mis on meie saastavaima majandusharu ilmselge kunstlik poputamine. Ometi näitab keskkonnaministeeriumi juhtimisel valminud kliimapoliitika dokument, et otsustav tegevus emissioonide piiramisel on pikemas perspektiivis ka majandusele kasulik. On arusaamatu, miks eelistab valitsus lühiajalisi huve pikaajalistele vajadustele.

Kaks tänapäeva maailma suurimat globaalprobleemi – kliimamuutus ja elurikkuse häving – on teadagi tihedalt seotud. Osaliselt on neil ühised põhjused, näiteks põlismetsade raadamine ja märgalade kuivendamine on ühelt poolt ohuks nende elupaikadega seotud liikidele, teisalt aga vabastab suures koguses orgaanilises aines talletatud süsinikku, suurendades nii süsinikdioksiidi sisaldust atmosfääris. Loomulikult on fossiilkütusele tugineval energeetikal peale kliimamõju ka mitmeid negatiivseid tagajärgi elurikkusele, alates naftalekete tõttu surevaist lindudest ja lõpetades kaevandustest põhjustatud elupaikade hävinguga. Kiiresti muutuv kliima on ka ise ohutegur paljudele liikidele, mistõttu oli esimene ohver vaid aja küsimus. Samuti vähendab maastike tükeldamine liikide võimalusi levida sobiva kliimaga piirkondadesse ja nii kohaneda kliimamuutusega.

Kliimamuutus ei asenda kahjuks varasemaid inimesest põhjustatud ohtusid elurikkusele, vaid lisandub neile. Kuhugi pole kadunud jõhker salaküttimine, kalastiku ülepüük, elupaikade kadu, võõrliikide levitamine ja keskkonna saastamine ohtlike kemikaalidega. Mitme põhjaliku hinnangu järgi on alanud järjekordne suur väljasuremine, mida on Maa ajaloos olnud varemgi. Senised on teadaolevalt olnud enamasti põhjustatud geoloogilistest või kosmilistest põhjustest, nüüdne aga on ühe liigi, mõistusega (?) inimese tegevuse tagajärg.

Ülearu pessimistlikuks ei maksa siiski minna. Praegu oleme suure väljasuremislaine alguses ja pole põhjust arvata, et seda ei saaks veel pidama. Oleme ju suutnud hävingust päästa õige mitu liiki. Alles see oli, kui merikotkas oli väljasuremise äärel. Tõhus kaitse ja DDT ning mitme teise ohtliku mürgi keelamine on selle majesteetliku linnu meie taevasse tagasi toonud. Ka hallhüljes, hunt, karu ja kobras olid alles üsna hiljuti õige täbaras seisus, ent kaitseks rakendatud meetmete toel on nad meie merre, jõgedesse ja metsadesse naasnud. Globaalse väljasuremiskriisi taustal ei tohi jätta neid edulugusid märkamata – need näitavad, et tõsiselt pingutades saame jagu paljudest hädadest. Ka nendest, mille oleme ise põhjustanud. Aga selleks tuleb päriselt pingutada.

Aleksei Lotman
kolumnist