Hukkunud piirivalvurite mälestuseks põlesid Haapsalu politseijaoskonnas kolmapäeva hommikul leinaküünlad. Foto: Arvo Tarmula
Teisipäeva õhtul kaotasid elu kaks Läänemaa piirivalvurit, uppudes merel patrullis olles.
Komissar Renee Kark töötas piirivalves selle taasloomisest 1991. Oma esimesed teenistusaastad viibis ta idapiiril Narvas ja hiljem töötas ka peastaabis. Haapsalu kordonisse tuli Haapsalust pärit Kark 2001. aastal.
Läinud aastast oli Renee Karki ülesanne Haapsalu jaoskonnas vabatahtlike, nii abipolitseinike kui ka vabatahtlike merepäästjate tegevuse juhtimine. Et mereohutusega tegelevas politsei SAR-grupis ehk merepäästeüksuses nappis inimesi, viidi ta sel kuul sinna üle ja pidigi edaspidi grupi liikmeks jääma.
Üleminspektor Tarmo Kammer töötas Lääne-Eesti piirkonnas – Hiiumaal ja Dirhamis – piirivalvurina 1996. aastast. Kui Dirhamis piirivalve likvideeriti, tuli ta üle Haapsallu. Järgmisel aastal oleks Kammeril olnud õigus minna politseipensionile.
Kui Kark oli põhiettevalmistuselt maismaa piirivalvur, siis Kammer on kogu oma piirivalveteenistuse aja olnud merega seotud ja tundis ka nüüdset õnnetuspaika Einbi ja Seasaare lähistel päris hästi.
Meestega teisipäeva õhtul valves olnud piirivalvurid Mart Tederov ja Küllike Sinisalu meenutasid kolleege kui töökaid ja kohusetundlikke mehi, kes olid ka toredad ja heasüdamlikud kaaslased.
„Renee oli meie kordoni aju,” ütles Sinisalu. Kolleegide sõnul olid tal head juhiomadused, nii et kui kordon vahepeal ülemata oli, oli just Kark see, kes asju järjepeal hoidis ja ülemustega suhtles. „Siiski ei löönud talle kunagi võim pähe, ta toetus hästi palju kolleegidele, küsis ja pidas nõu,” lisas Sinisalu.
Kuigi väljapoole jättis Kark kinnise mulje, oli ta kolleegidega seltskondlik ning suutis inimesi oma ideedega nakatada ja kandis teiste eest hoolt. „Eriti laste eest, kuigi tal endal lapsi ei olnud,” ütles Tederov. Kaitseliidus oli Kark lasterühmade juhendaja.
Sinisalu täiendas, et Renee Kark on suure ajaloohuvilisena korraldanud noorkotkastele temaatilisi laagreid. „Nüüd juulis tuleb järgmine laager, mille teema on 1949. aasta. Laagri stsenaariumi jõudis ta valmis kirjutada,” rääkis Sinisalu.
„Renee oli sooja ja suure südamega inimene. Tema käest sai alati abi, ükskõik, mis kell oli. Tema peale võis alati kindel olla,” iseloomustas Sinisalu. Ta lisas, et Karkil oli palju kohustusi.
Tarmo Kammerit iseloomustavad kolleegid kui avalat suhtlejat ja suure südamega inimest, kes valdas ka võõrkeeli. „Nagu piirivalvuri tööks loodud,” ütles Tederov. „Selles ametis tuleb palju suhelda väga erinevate inimestega, kuid Kammer sai alati kõigiga hästi jutule ja asjad selgeks räägitud,” ütles Tederov.
„Tarmo lähenes inimestele alati soojalt, nii et inimestel ei tekkinud mundrikandja ees tõrget. Ta oskas end soliidselt väljendada,” rääkis Sinisalu. Ta lisas, et Kammer jäi keerulisemais olukordades alati tasakaalukaks.
Kolleegide vastu oli Kammer hooliv, helistas ka vabal päeval kordonisse ja uuris, kuidas läheb. „Ta oli tõeline džentelmen, kes leidis alati aega, et sooja sõna öelda, või üllatas naisi lilledega,” ütles Sinisalu. Samuti tõstetakse esile Kammeri huumorimeelt – mees oskas igasugustest seiklustest värvikalt, talle omase vürtsiga rääkida ning alati oli tal mõni anekdoot varrukast võtta. „Seda, et Tarmo oleks torssis või mossis, naljalt ei näinud,” ütles Sinisalu ja lisas, et Kammer hoolis väga ka oma perest.
Haapsalu jaoskonna merepäästeüksusele oli teisipäevaõhtune õnnetus ja kahe kolleegi kaotus suur šokk. Seda enam, et üksus on läbi aegade ja muutuste kokku kasvanud. „See on nii ühtne perekond – jagasime muresid ja rõõme,” ütles Sinisalu.