0

Ann Mari Anupõld: Metsloomade abistamisest

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Ann Mari Anupõld. Foto: Tõnis Krikk

Ann Mari Anupõld _ Piirsalu loomaarst f Tõnis Krikk

Loomadest rääkides käib jutt enamasti ikka koertest-kassidest, teinekord ka suuremaist kodu- või põllumajandusloomadest. Tegelikult on meie metsad täis igasugu põnevaid elukaid, kellele tasub teinekord tähelepanu pöörata. Olgu see siis põder, kes auto ette jookseb, või kärntõve all kannatav kährik, kes koerakuuti ära sureb. Igaühel meist on juba vähemalt ühel korral elus olnud mõne metsloomaga kokkupuude. Meie külas on korduvalt nähtud karu. Minulgi õnnestus kord peale jälgede näha ka üle tee kappavat mõmmikut. Jänesed on mingil arusaamatul asjaolul nii metsikult paljunema hakanud, et mu koerad ei viitsi neile isegi enam järele joosta. Kõik kohad on neid täis ja tagaajamine ei tundu enam pooltki nii ahvatlev kui siis, kui õnnestus vaid kord kuus jänest silmata. Ka linnud ja roomajad ei puudu meie faunast. Õhtuti, kui helid ümberringi vaiksemaks jäävad, muutub lindude kommunikatsioonivajadus mõnikord nii suureks, et see on täiesti kõrvulukustav. Uskumatult põnev on, kuidas igaüks neist suudab mõnd omapärast häält teha. Mitte et mina neid selle järgi ära tunneks. Küll aga olen ma juba õppinud Eestis toimetavaid usse eristama, peamiselt ikka lihtsa asjaolu tõttu, et koerad ja rästikud tuleks üksteisest võimalikult kaugel hoida.

Mida aga teha, kui hädas ei ole mitte koer, kes on rästiku käest nõelata saanud, vaid hoopis siil, kellele suutis koer kallale tungida, või kitsetall, kes poole niitmise ajal põllu seest lagedale tuleb? Kas hätta sattunud harakat on mõtet abistada? Aga vigastatud must-toonekurge? Kes siis vastutab kogu selle vabalt hulkuva loomakarja eest ning kelle poole nende muredega pöörduda? Kui esimene küsimus on, kas üldse aidata, jah või ei, siis selle vastuseks mõelge esmalt välja, kui palju olete omalt poolt nõus panustama. Metsloomade abistamine on suures osas vabatahtlik töö, ning pelgalt vaid telefonikõnest ei piisa, et vastutav isik neile appi lendaks. Kui aga siiski otsustate, et soovite aidata, lähenege asjale kaine mõistusega. Esmalt tehke kindlaks, mis loomaga on tegu ja kas ta vajab teie abi. Asjaolu, et metsloom või lind on üksinda, isegi kui tegemist on pojaga, ei ole piisav argument, et minna neid kohe sülle krabama. Vastupidi on see viimane asi, mida peaksite tegema. Esimeste lennuharjutuste puhul võib sageli juhtuda, et mõni linnupoeg maha potsatab. Nad puhkavad ja on siis üldjuhul ise suutelised oma teekonda jätakama. Kui te neid segama lähete, võite neile aga põhjustada tõelise šoki. Ka kitsetall, mis teie koer põllu seest üles leidis, ei ole sugugi mitte hüljatud. Tema ema on kuskil lähedal ja tegeleb oma lapsega niipea edasi, kui te temast küllalt kaugele olete läinud. Kontrollige, ega te koer jõudnud looma vigastada. Soovi korral võite mõne tunni möödudes sama koha uuesti üles otsida ja veenduda, et kitsetall on sealt lahkunud. Ka linnapildis olev metsloom võib olla seal täitsa õige koha peal. Tihtilugu piisab loomale ka väiksemast metsatukast või pargist, et see oma elupaigaks kuulutada. Rebased ja kährikud on aga tuntud selle poolest, et käivad meeleldi ka prügikaste tühjendamas. Kui teil on vaja metslooma ühest kohast teise viia, näiteks kui lind või loom on keset teed või muud moodi ohtlikus seisus, siis üritage temaga võimalikult vähe kokku puutuda. Kandke kindaid ja olge ettevaatlikud. Oht on, et suudate paanikas looma vigastada, samuti võib loom teid vigastada. See kehtib nii lindude kui ka loomade kohta. Luige nokka ei tasu mitte mingil juhul silmist lasta ja röövlindude küünised võivad teile pikaks ajaks jälje jätta.

Keskkonnaametil on hätta sattunud metsloomadega tegelemiseks valvetelefon. Pöörduda võib ka loomaarstide poole. Tihtilugu võib loomakaitse seltsi blogipostitustest lugeda, kuidas nemadki on pingutanud metsloomade abistamisega. Mõistvalt tasub suhtuda asjaolusse, et enamik loomaarste puutub lindude ja metsloomadega vaid haruharva kokku ning on seetõttu täpselt sama abitus seisundis nagu loomaleidjad ise. Selle ala spetsialistid toimetavad küll Pärnu lähedal metsloomade taastuskeskuses, kuid ei pruugi lihtsalt üle Eesti igale poole jõuda.

Eriti kui on tegemist n-ö mitte kaitsealuste liikidega, oleneb loomade abistamise otsus teie isiklikust eetikast. Alati on võimalus pea ära keerata ja öelda, et las teeb loodus oma töö ise. Siis ei ole teil aga mitte kedagi teist süüdistada peale iseenda, kui mõtlete, miks ei tõtanud keegi sellele loomale appi.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz