0

Jevgeni Ossinovski: me ei tegele ainult joodikutega

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

 

Reedel Haapsalus käinud tervise- ja tööminister, sotsiaaldemokraatide esimees Jevgeni Ossinovski selgitab karme alkoholipiiranguid, omavalitsuste rahastussüsteemi muutmist ja mis saab Läänemaa haiglast.

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, kas võtaksite ühte lausesse kokku, miks on vaja uusi ja karme alkoholipiiranguid?

Sellepärast, et Eestis juuakse palju. Eesti alkoholikahjud on erakordselt kõrged.  Eestis sureb otseselt või kaudselt alkoholi tagajärjel aastas üle 1000 inimese.

Alkoholitarbimise negatiivne mõju Eesti tervishoiusüsteemile on otseselt üle 30 miljoni, kaudne mõju majandusele on üle 200 miljoni euro aastas. Ühe lausega: Eesti põhiseadus käsib riigil võtta tarvitusele meetmeid rahva tervise kaitseks.

Mida te ütlete inimesele, kes sotsiaalmeedias ilgub teie ettepaneku üle ehitada kaupluste alkoholiosakondade ümber läbipaistmatud seinad?

Maailma riikide alkoholivastase võitluse praktikat teaduslikult analüüsides (sh WHO [maailma terviseorganisatsioon – toim.]) on leitud, et tähtis on vähendada alkoholi kogutarbimist ühiskonnas. Me ei tegele ainult joodikutega. Küsimus on selles, et ühiskonnas tervikuna juuakse liiga palju. Et vähendada  alkoholikahjusid, tuleb vähendada kogutarbimist. Viimast piirab kompleks kolmest meetmest: hind, reklaam ja müügitingimused. Meetmed töötavad komplektina, üksikuna on nad ebatõhusad.

Hinnaga on rahandusministeerium tegelenud, aktsiisi on tõstetud. Kange alkoholi aktsiisiga on lagi ees, lahja alkoholi aktsiisi saaks tõsta, aga selleks ei ole kokkulepet Reformierakonnaga. Reklaami- ja müügitingimuste osas ei ole midagi tehtud. Viimane tõsine muutus oli alkoholimüügi öine piirang, enne seda lõpetati alkoholimüük kioskites.

Alkoholipoliitika roheline raamat kiideti heaks 2012 koos kõikide nende meetmetega, see sisaldas ka neid seinu.

Miks on Reformierakonna jaoks nii tähtis kaitsta lahja alkoholi madalamat aktsiisimäära?

Seda küsige nende käest.

Aga te ju teate vastust?

[Vaikus.]

ossinovski langovits3

Jevgeni Ossinovski. ARVO TARMULA

Hästi, millal alkoholipiirangute eelnõu jõuab valitsuskabinetti?

Peaministriga on kokku lepitud, et 25. veebruaril.

Millised võiksid olla istungi tulemused?

Nii sotsiaalmeedias ilkujaile kui ka mõnele kolleegile valitsuses, kes ütlevad, et üks või teine meede ei ole tõhus, tahan öelda seda, et soovitan tutvuda  rahvusvahelise teaduse ja praktikaga niisuguste meetmete rakendamisel. Eelnõuga on tehtud tõsine töö, eelnõule on toetust avaldanud maailma alkoholiuurijate absoluutne tipp. Valitsuskabinetis tulevad vaidlused detailide üle selles osas, et kui koormav on ehitada kipsplaatseinu alkoholiosakondade ümber, kas aastaga või kahe aastaga.

Ühe kipsplaatseina ehitus ei võta ometi üle nädala.

Väidetavalt on see erakordselt kulukas, on tehtud kalkulatsioonid, kui palju maksab kipsplaatseina ruutmeeter. Ümberkorraldused nõuavad kulutusi ja aega.

Tahan rõhutada, et valitsus on langetanud põhimõttelise otsuse karmistada alkoholipoliitikat. Roheline raamat on seadnud eesmärgiks vähendada alkoholitarbimist viiendiku võrra meetmetega, mis on eelnõus. Valitsus on kokku leppinud, et alkoholipoliitika roheline raamat viiakse ellu.

Aga te ei vastanud, kas 25. veebruaril jõuate valitsuses kokkuleppele või mitte?

Loomulikult jõuame. Mõned tehnilised küsimused on ka veel lahtised. Sise- ja justiitsministeerium vaidlevad, kas alaealistel tohib lubada kontrollostude tegemist või ei tohi. Peale teleja raadio- ning väli- ja ajalehereklaami tuleks piirata ka internetireklaami. Praegu ei ole veel internetireklaami keelu sõnastust, aga seda tuleb ka poliitiliselt arutada.

Sellele eelnõule on andnud tagasisidet 20 organisatsiooni, neist kolm on seadnud kahtluse alla ühe või teise piirangu. Alkoholitootjad, reklaamiinimesed ja ringhäälingute liit ning kolmandaks kaupmeeste liit. Mõistan nende muresid, sest see eelnõu piirab ettevõtlusvabadust, aga kõik piirangud on tõenduspõhised ja õigustatud.

Kui ma oleksin alkoholitootja, siis arvaksin ka, et seda eelnõu võiks mitte teha.

Te kohtusite reedel Haapsalu haiglajuhtidega. Milline on Läänemaa haigla tulevik?

Praegu tahab sotsiaalministeerium igale haiglale kokku leppida eriarstiteenuse mahu, mis peab olema kohapeal kättesaadav. Kõiki üldhaiglaid ei saa lüüa ühe latiga. Näiteks Läänemaa ja Hiiumaa haiglat on praegu koheldud võrdselt, aga see ei ole mõistlik. Sotsiaalministeerium tuleb lähikuudel Läänemaa haiglasse, et koostada elanike arvu ja vanuselise struktuuri ning haiguste esinemise sageduse prognoos. Selle järgi saab planeerida aastaks 2030 vajaliku eriarstiabi ravimahtu. Kui eriarsti ravimaht on konkreetsel erialal piisav, et arst saaks korraliku koormuse ja oma kvalifikatsiooni säilitada, siis peaks see olema kohapeal kättesaadav. Edasi juba lepitakse kokku, kuidas eriarst tagatakse.

Kas haigla ise või koostöös regionaalse haiglaga. Maakondade elanikkond vananeb ja väheneb kiiremini kui keskustes, teiseks vananevad koos elanikkonna vananemisega ka arstid. Praegu on arstide keskmine vanus 50 aastat, üldhaiglais veel kõrgem.

Ükski üldhaigla ei suuda eeloleva 15 aasta jooksul iseseisvalt, ilma  pädevuskeskuste arstideta teenust osutada isegi siis, kui haigekassa rahastus jääb alles. Ma olen seda varem öelnud, et see oli haigekassa poolt suur kommunikatsiooniviga, kui saadeti haiglaile lepingud ilma, et oleks eelnevalt kokku lepitud, millised eriarstid jäävad üldhaiglatesse. Mulle tundub, et pinged on nüüdseks suurel määral lahenenud. Praegu on määratud, et üldhaigla osutab kaheksat liiki eriarstiabi, aga enamik üldhaiglaid osutab ajaloolistel põhjustel rohkem eriarstiteenust. Haigekassa on hakanud eriarstiabiteenuse osutamist ümber korraldama, lähtudes eelarvest ja ravikvaliteedist.

Ma arvan, et see ei ole mõistlik, sest sel, kust inimene oma terviushoiuteenuse kätte saab, on suur regionaalpoliitiline mõju. Otsuseid, missugused erialad kus on avatud, ei saa vastu võtta vaid haigekassa eelarvejuhtimise põhimõtteist lähtudes. See peab olema poliitiline otsus. Sotsiaalministeerium ei ole siiani teinud neid poliitilisi otsuseid.

Kas ei oleks lihtsam üldhaiglad sulgeda?

See ei ole mõistlik. Esiteks, statsionaarset voodipäevadega ravi peab Eestis jääma üldiselt vähemaks, maakondades peaks seda jääma veel rohkem  vähemaks. Teiseks, keerulisemad erialad peavad koonduma pädevuskeskustesse. See on kasulik patsiendile, samuti ei ole meil piisavalt spetsialiste, et neid jätkuks igasse üldhaiglasse. Enamik eriarstivajadusest ei kuulu sellesse spetsiifilisse gruppi, mida on vaja tagada vaid Tallinnas ja Tartus. Kui inimene murrab käe, ei pea teda viima Tallinnasse. Suured haiglad, PERH [Põhja-Eesti regionaalhaigla – toim.] ja kliinikum, ei taha lihtsaid patsiente vastu võtta, sest need kulutavad kõrgeima kvalifikatsiooniga arstide ressursse. Lihtsamate asjadega peavad tegelema maakonnahaiglate arstid.

Tähtis on ka, et Haapsalus perearstid koonduksid, et sidustatud esmatasandi arstiabi pakkuda. Mitu tugevat Haapsalu perearsti ei ole nõus tulema uude keskusse, sest neil on oma kabinetid olemas. See ei ole mõistlik, kui arst töötab üksi oma väikeses kontoris. Kui arstid töötavad meeskondades, on ravikvaliteet parem. Kui üksi töötav perearst jääb haigeks, siis ei ole patsiendil alternatiivi.

Kui viis-kuus arsti töötavad koos, siis on auku võimalik katta. Ma arvan, et ravikvaliteet on parem, kui on võimalik kolleegiga konsulteerida. Perearstide meeskondade loomine, kus töötavad koos pereõed, füsioterapeudid, on väga mõistlik. Ma saan aru, et kui senise korraldusega ollakse harjunud, siis on perearstidele ümberkorraldused soovimatud, aga riigil tuleb asju vaadata laiemalt.

Kui perearst on praegu näiteks 60aastane, mis saab tema nimistust viie aasta pärast, kui arst läheb pensionile? Praegu oleme perearste püüdnud hõlmata positiivselt, sest koondumine on nende huvides, aga lõpuks on see küsimus patsiendile osutatava teenuse kvaliteedis. Riigi suund on selge, igal juhul pooldame perearstide koondumist.

Ühesõnaga, kui perearstid vabatahtlikult ei koondu, järgnevad haigekassa sanktsioonid?

Ma loodan, et suudame heas koostöös kokkulepped saavutada.

Kui arstiabi koondub kahte suurde keskusse, PERHi ja Tartu ülikooli kliinikumi, siis toob see kaasa konkurentsi vähenemise. Kas te ei karda, et see toob kaasa kokkuvõttes haigekassa kulude kasvu?

Probleem on praegu pigem selles, et haigekassa rahastab teenust tükipõhiselt. Mis tähendab, et haiglal on kasulik ette võtta võimalikult palju tükke – uuringuid ja patsiente –, mitte maksimaalselt hästi ravida patsienti. See ei ole õige motivaator. Haigekassa peaks rahastamist muutma nii, et hoida kulutused kontrolli all. Haiglad peavad tegema nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ma arvan, et haigekassa suudab kulusid ohjata ja ravi koondumine ei too kaasa kulude kasvu.

Mis on saanud plaanist liita taastusravihaigla Põhja-Eesti regionaalhaiglaga?

Üldine tervishoiupoliitika näeb ette, et tervishoiuasutused oleksid regionaalsete pädevuskeskustega võrgustunud. Läänemaa haiglaga on see juba toiminud. Minu jaoks on tähtis, et toimiks patsientide liikumine nii PERHist kui ka Tartu ülikooli kliinikumist Haapsallu. See toimib. Formaalne võrgustumine on teisejärguline. Üldhaiglais [Läänemaa haigla – toim.] on võrgustumine arusaadav, sest eriarstiteenust on vaja pakkuda koostöös suuremate keskustega. HNRK [Haapsalu neuroloogiline rehabilitatsioonikeskus – toim.] on aga nii spetsiifilise profiiliga, et võrgustumisest kvaliteedihüpet ei tule, sest ravikvaliteet on Haapsalus juba väga hea.

ossinovski langovits1

Mida te arvate haldusreformi eelnõust?

Haldusreform on vaja kindlasti ära teha. Haldusreformi tegemise teemal on Eestis 25 aasta pikkune ajalugu ning selle aja jooksul on poliitikuil ja erakondadel kujunenud oma arusaam, kuidas seda teha. Kuna Eesti poliitiline süsteem eeldab koalitsioonikokkuleppeid ehk erakondadevahelisi kompromisse, siis ühegi erakonna visioon haldusreformist ei saa seaduseks. Paar korda… mis paar, kümneid kordi on püütud teha haldusreformi nii, et keegi minister valmistab reformi oma erakonna nägemuse järgi ette ja siis lastakse see rõõmsalt põhja. Seepärast oleme valitsuse koalitsioonileppes ja suvel lepet täiendades näinud ette, et kõik erakonnad peavad oma poliitilistest tükkidest tegema tagasisamme. Sotsiaaldemokraadid on seda teinud, sest arvame, et regionaalne haldus peaks olema kahetasandiline. Arvame, et peaksime omavalitsustelt pädevusi ära võtma ja andma neid maakonna tasandile. Oleme leppinud kokku kompromissi teiste erakondadega, kuidas seda teha. Meie jaoks ei ole tähtis piiride nihutamine, vaid omavalitsuste võimekuse kasv. Suuruse kriteerium on mõistlik, aga tähtis on ka omavalitsuste rahastuse ülevaatamine. Kui suurendame omavalitsused 5000 elanikuni, aga ei muuda rahastamist, siis ei muutu mitte midagi.

Kuidas peaks omavalitsusi rahastama?

Kohalike omavalitsuste võimekus, finantsiline autonoomia peab olema suurem. Siiani on valitsus ja parlament otsustanud, milliseid investeeringuid omavalitsused võivad teha ja milliseid mitte. Paljud vallavanemad on raamatupidajad, kes taotlevad ühe projekti jaoks raha, tõmbavad oma laenukoormuse kinni ja seejärel istuvad viis aastat ning loevad plusse ja miinuseid, aga omavalitsust arendada ei saa. Omavalitsuste vabalt käsutatav arendusraha peab suurenema.

Kust see raha võtta?

Koalitsioonileppes on, et omavalitsuste rahastusmudel vaadatakse üle ja omavalitsuste rahastamise summa suureneb. Tasandusfondi võiks suurendada umbes 10 protsenti ehk 10 miljonit eurot. Vabatahtlike liitumiste toetuseks on planeeritud umbes 40 miljonit eurot.

Järgmisel aastal saavad omavalitsused lisaks 40 miljonit eurot, aga ülejärgmisel aastal on seis sama.

Vabatahtlike liitumiste investeeringutoetus 40 miljonit on tore kommiraha, aga minu arvates võiks sama suur summa liikuda lisaks igal aastal tasandusfondi. Viimase rahajagamise valem tuleb üle vaadata, sest tekivad suuremad vallad. Kuna praeguse tulubaasiga omavalitsused oma arendusülesandeid täita ei suuda, tuleb rahastussüsteemi põhimõtteliselt muuta.

Aga tasandusfondi suurendamine ei ole põhimõtteline rahastamise muudatus?

Küsimus on finantsautonoomia tagamises, küsimus on selles, et kui kohustuslikud ülesanded on tagatud, siis kui palju jääb vaba raha, et arendada kohalikku elu.

Kas teil on peale rahastamise veel ettepanekuid haldusreformiseadusse?

Meie jaoks on tähtis maakondlik koostöö transpordis, koolivõrgu arengus ja jäätmemajanduses. Kui ühinemisel tekivad väga suured omavalitsused, terve maakonna suurused, siis läheb võim inimesest väga kaugele. Meie jaoks on tähtis kohalik demokraatia, et säiliks otsustusõigus kohapeal, see puudutab külavanemaid, osavaldu ja linnaosasid.

ossinovski langovits4

Toomas Hendrik Ilves ütles, et Euroopa kontrollikoja liige on raamatupidaja. Miks raamatupidaja pärast on nii palju tüli?

Raamatupidaja pärast ei ole mingit tüli.

Kui ma õigesti aru saan, siis Isamaa ja Res Publica Liit tahab määrata sellele kohale endise peaministri Juhan Partsi, aga teie ei ole nõus. See on ju eesti keeles tüli.

Sotsiaaldemokraadid tahaks võib-olla, et meil oleks riigikogus 51 kohta. IRL esitas oma kandidaadi, sotsiaaldemokraadid kaalusid ja ütlesid, et Parts ei sobi sellele kohale.

Miks ta ei sobi?

Inimene peab vastutama oma poliitiliste tegude eest. Parts on olnud teatud valitsuse otsuste eestvedaja. Need on olnud ebamõistlikud.

Nagu näiteks?

Estonian Airi nn restruktureerimisplaani läbikukkumine. Eesti maksumaksja on selle pärast kaotanud märkimisväärse summa raha. Teine on Partsi poolt palavalt toetatud otsus ehitada Narva üks elektrijaam, mis on läinud meile palju maksma ja mis majanduslikult ise välja ei vea. Selle juures on rikutud seadust, on avalikkusele valetatud, et jaam suudab ise olla majanduslikult kasumlik.

Praegu näeme, et see nii ei ole. Valitsus on pidanud kriisireageerimise vormis otsima võimalusi Eesti Energia bilansi parandamiseks. Kui kriisiabi ei oleks tulnud, oleks jaama varade väärtuse mahakirjutamine pidanud olema palju suurem kui 40 miljonit eurot.

Kumba Estonian Airi restruktureerimisplaani silmas peate?

Seda, mis Tero Taskila ajal käivitati.

Kui kaugele on jõudnud kontrollikoja liikme määramine?

Seda ei ole viimasel ajal arutatud.

ossinovski langovits2

Intervjuu Lääne Elu toimetuses. ARVO TARMULA

Miks ei toeta valitsus aktiivselt kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist?

Valitsuses on erakond, kes kooseluseadust ei toeta. Rakendusaktide vastuvõtmist ei ole koalitsioonileppes kokku lepitud. Kui konsensust ei ole, siis valitsus ei toeta. Kui valitsuse kolm partnerit oleks kokku leppinud, et see seadus vastu võetaks, siis oleks see juba vastu võetud, aga valijad valisid riigikogu, kus kooseluseaduse vastaseid on napilt rohkem kui toetajaid. Tegutseda tuleb selles demokraatlikus reaalsuses, mis meil on. Sotsiaaldemokraadid peavad selle seaduse vastuvõtmist tähtsaks, enamik Reformierakonna fraktsiooni liikmeid toetab seadust, muu on, nagu on.

Mis saab, kui rakendusakte ei võeta vastu?

Ma olen optimistlik, lähema kuu jooksul saab see küsimus lahendatud. Kui seda millegipärast ei juhtu, siis kooseluseadus kehtib. Kui riigikogu ei võta vastu rakendusakte, siis peab õiguspraktikat hakkama sisustama kohus, mis minu meelest ei ole mõistlik. Aga sellisel juhul hakkab kohus riigikogule ette kirjutama, missuguseid seadusemuudatusi on vaja teha. Kuna teame, mida teha tuleb – õiguskantsler on juba viidanud mõnele vastuolule põhiseadusega –, siis ma loodan, et lähema kuu jooksul saame selle tehtud. Praegu on märgid positiivsed.

Meie vestluse jooksul olete nimetanud mitut tõsist erimeelsust valitsuses: alkoholieelnõu, haldusreformiseadus, kooseluseadus, samuti ründate Auvere elektrijaama ehitust, kuigi selle rajamist toetasid nii IRL kui ka Reformierakond. Milline on valitsuse koostöövõime?

Erimeelsused teatud küsimustes on normaalsed. Selles ei ole midagi imelikku. Mind väga kummastas, kui üks ajaleht kirjutas, et valitsuses käib tsirkus, kui valitsuse pressikonverentsil ei olnud kaks ministrit ühte meelt. Milles probleem? No ei ole ühte meelt, räägitakse avalikult, et meie arvame nii ja teised naa.

Eesti poliitilises kultuuris on see ikka väga ebaharilik.

Jah, võib-olla, aga mind isiklikult häirib vastupidine, kui eriarvamustest avalikult ei räägita, vaid raporteeritakse särava näoga punktikesi, kuidas kõik on hästi ja läheb veel paremini. Probleemidest tuleks avalikult ja ausalt rääkida. Eriti praeguses valitsuses, mis ei ole lihtne valitsus, kus on programmilised ja väärtuselised eriarvamused. IRLiga on sotsiaaldemokraatidel sotsiaalsete ja ühiskondlike väärtuste üle põhimõtteliselt erinevad arvamused, sotsiaaldemokraatidel ja Reformierakonnal on sotsiaal-majanduslikes küsimustes põhimõtteliselt erinevad seisukohad.

On selge, et kompromissi leidmine ei ole lihtne. Erimeelsusi pahaks panna ei ole mõistlik, pigem on küsimus, kas erakondadel on piisavalt koostöötahet, et neid ületada. Mina väidan, et koostöötahe on olemas, me suudame erimeelsusi ületada ja otsuseid teha. Haldusreform on järgmine proovikivi. Kooseluseaduse suudame lahendada IRLita, mis seal ikka.

IRLi esimees Margus Tsahkna istub kabinetis üle koridori. Keegi küsis, et kas te ikka suhtlete? Muidugi suhtleme, lahendame töiseid küsimusi iga päev ilma probleemideta.

Kas Eesti ühiskonnale ja majandusele oleks parem, kui valitsus oleks üksmeelne?

Siin tuleb vaadata laiemat poliitilist konteksti. Pooleteise aastaga on Eestis ja Euroopas poliitiline maastik muutunud. Nii selles osas, missugused erakonnad on tõusu- või langustrendis, kui ka selles osas, missugused teemad on päevakorral. Sellest tulenevalt on mitu Eesti jaoks tähtsat sotsiaal-majanduslikku või majanduspoliitilist teemat tagaplaanil. Väga paljud valijad hindavad erakondi selle järgi, kuidas nad suhtuvad mõnesajasse inimesse, kes vajavad rahvusvahelist kaitset. Ühiskondlik arvamus on tundlik mitme teema suhtes, mille tegelik tähtsus Eesti tuleviku seisukohalt ülemäära  suur ei ole. Või on võetud tugevaid positsioone kooseluseaduse suhtes, mille sisuline mõju on oluline, sest on põhimõtteline väärtusotsus, aga mis ei võta kelleltki ühtki õigust ära ega tee kellelegi halba. Aga teatud põhjustel on tehtud selle pealt suuri kampaaniaid. Poliitiline maastik ja inimeste poliitikatunnetus on muutunud palju närvilisemaks. Edasipüüdlikku, muutusi tervitavat arengulusti on jäänud väga väheks. Mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa riikides arvatakse, et säilitaks selle, mis praegu on. Uusi ja julgeid mõtteid on vähe.

Millal valitsus Haapsalu raudteele raha eraldab?

Seda peaks küsima majandusministrilt, kes selle eest vastutab, aga lähiaastail seda päevakorras ei ole.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Mitte
Mitte

Kohe poliitiliselt korektne lause Jevgeni Ossinovski: me ei tegele ainult joodikutega.
MINISTRI SUUST SELLINE LAUSE???
Tuletaks meelde ,et need on alkoholi probleemidega inimesed!!!!
Siis võiks minister samuti nimetada geisid kohe rahvakeeli pededeks nimetada ja mustanahalisi Neegriteks.

wpDiscuz