Ann Mari Anupõld. Tõnis Krikk
Loomaarsti töös kohtun alatasa varjupaikade, varjupaigaloomade ja isehakanud loomapäästjatega. Näen, kuidas igaüks üritab aidata, kus saab, aga üritan ka ise oma võimete ja aja piires inimestele ning loomadele käe ulatada. Minu enda vanem koer on samuti loomakaitse kaudu minu juurde tulnud ja pärineb hoopis Serbia tänavailt. Austrias oli see väga tavaline, et sinna tuli palju koeri idapoolseist riikidest. Üldjuhul toodi nad sinna ikka teadlikult, rohkem või vähem legaalsel teel.
Ühel korral sattus meie ülikooli kliinikusse aga üks kass, kes oli kogu tee Budapestist Viini auto mootoriruumis kaasa sõitnud. Oli talvine aeg ja ju see vaene vennike oli kapoti alla sooja roninud ega olnud sealt õigel ajal enam tulema saanud.
Tavaliselt olid need toodud loomad kõik vähemal või rohkemal määral hirmutatud olekuga ja stressis. Neil läks nädalaid, kui mitte kuid, et üldse taas mõnd inimest usaldama hakata. Minu krants oli selles asjas täielik erand. Ta toodi öösel ühe tööliste bussi istme all, seal oli ta olnud kõik need 900 km. Autost välja astudes raputas ta end korra ja oli nõus saba liputades igaühega sõprust sobitama.
Kui soovisid mõnd neist loomadest endale võtta, olid kulud võrdlemisi suured. Kui ma õieti mäletan, liikusid need organisatsioonist olenevalt 100–250 euro vahel. Nad õigustasid seda sellega, et iga kodu leidnud looma raha eest saab tema päritoluriigis üks loom kastreeritud/steriliseeritud ja vaktsineeritud. Mõte, mis minule väga meeldis. On ju tähtis, et loomadele kodu otsimise kõrval tegeleksid varjupaigad ja loomakaitseseltsid ka ennetusega – et taudid ei leviks ja loomad metsikult ei paljuneks. Mõlemad on tihedalt seotud. Mida rohkem loomi, seda rohkem levivad taudid ja seda suuremad on lõpuks ravikulud, kui üldse tahta loomi tänavalt uuesti kodudesse paigutada. Kui ta selle kõige juures siis üldse enam ellu jääb.
Eelmisel kevadel ma juba kirjutasin ühe loo kastreerimisest. Te ehk mäletate arvutust selle kohta, kuidas kahest kassist saab kaks tuhat kassi. Nii et miks sellest siis nüüd uuesti rääkida? Lihtsalt sellepärast, et tegemist on nii vajaliku küsimusega. Seni, kuni omaniketa loomi veel hulgub ja inimesed oma lõikamata-vaktsineerimata kassid ja koerad järelevalveta vabalt liikuma lasevad, ei ole sellest teemast veel küllalt räägitud. Julgen öelda, et selle teema vähene käsitlemine on niisama vastutustundetu, kui on sedamoodi käituv loomaomanik. See teeb ka varjupaikade töö keeruliseks, osaliselt võimatuks ja emotsionaalselt väga kurnavaks.
Kassid, kes tänavalt üles korjatakse, või pesakonnad, mis varjupaika tuuakse, on tihtipeale juba ema käest igasugu haigustega nakatunud. Suur osa neist haigestub esimeste nädalate jooksul raskelt, paljud surevad või pannakse lõpuks magama, ükskõik kui palju vaeva loomaarst näeb ja kui palju raha on varjupaik nõus selle alla matma. Osa neist, kes kohe ei haigestu herpese või kassikatkuga, võivad olla nakatunud mõne teist laadi kasside seas leviva viirusega. Seda nimetatakse rahvasuus ka kasside aidsiks. Need loomad on immuunsuse poolest nõrgad ja eriti pikka elu neile antud ei ole. Kui sellised loomad siiski kodudesse lähevad, tekitavad nad uutele omanikele lühikese rõõmuaja järel palju üleelamisi. Asi lõpeb alati kassi varajase surmaga. Siis on süüdi loomaarst, kes ei olnud suuteline tegema imet. Süüdi on varjupaik, kes ei suutnud küllalt rangelt täita karantiinireegleid. Kuigi lõppkokkuvõttes tasub otsida süüd üksnes loomaomanikelt, kes käituvad vastutustundetult ja meid üldse sellisesse orkaanilaadsesse seisu sätivad.
Võime üritada ennast kindlustesse peita ja päästa loomi nii palju kui võimalik, aga kuni söödetakse väljastpoolt orkaanile jõudu juurde, ei ole me suutelised kahju kontrolli all hoidma.
Lähenemas on kevad. Tehke meile kõigile heameelt sellega, et viite oma looma lõikusele, enne kui ta jõuab paljunema hakata. Ka kaitsesüstid pidage meeles. Kui raha napib, saab fondidest või loomakaitseseltsidelt abi paluda. Paljud kliinikud osalevad ka kampaaniais, kehtestades mõneks ajaks lõikustele odavama hinna. Kui teil on kõik tehtud ja natuke raha ülegi, siis ehk leiate võimaluse toetada kastratsiooniprojekte. Me ei jõua lõpmatult toita tühje kõhte ega ravida haigeid, aga me peame lõpmatult jõudma probleemi allikale kallale minna. Kuni see allikas enam ei purska ja me saame kõik natuke rahulikumalt hingata.
