Aidi Vallik: Valida halva ja halvema vahel

Viimane teade meie laevakaitsjate kohta Indias ei olnud šokk mitte ainult nende omastele.

Olen läbi lugenud ja ära vaadanud nüüd ilmselt enam-vähem kõik, mis selle viimase, süüdimõistva kohtuotsuse ja selle järelkajade kohta on kirjutatud ja avaldatud. Usun, et jahmunud ning ootamatusest rabatud on nii Eesti kui ka India välisminister ja vasjaomane diplomaatiline korpus. Kohtuotsuse järgsele ajale oli planeeritud Eesti ja India välisministri kohtumine, India diplomaatiline korpus väljastas laevakaitsjate eeldatava saatuse kohta vaid positiivseid sõnumeid ning advokaadid ei näinud põhjust kahelda oma töö edukuses. Aga ometi.

Nüüd on mehed vastu kõiki ootusi ikkagi viieks aastaks Indiasse tsemendi peale mõistetud, ministrite kohtumine kiiruga tühistatud ja ärevuses omastel on küsimusi rohkem kui kunagi varem. Nende hulgas ka küsimus, kuidas ei tunnista välisminister kohtuotsuse ebaõiglust, kuidas ei saanud isegi ministrid meeste heaks midagi teha. Need inimlikud küsimused annavad märku, kui abitud ja teadmatud on tavalised, normaalsed, kenad inimesed neis oludes. Neile küsimustele ei saa ju vastata. Ei välisminister ega mõni diplomaatilise taustaga inimene saa anda hinnangut teise riigi kohtusüsteemile, samuti ei saa ükskõik kui aktiivne diplomaatiline korpus mõjutada teise riigi kohtu otsuseid. Nii see lihtsalt käib, kohtuvõim on ja peabki olema igas demokraatlikkusele pretendeerivas riigis riigivõimudest ja diplomaatiast lahus. India vähemalt tahab väga teha nägu, et ta on demokraatlik riik.

Mina õnneks ei kuulu diplomaatilisse korpusse ega pea arvestama rahvusvaheliste suhete ja poliitiliste tagajärgedega, kui ütlen, et siinkohal räägivad India riigivõim ja kohtusüsteem ilmselt teineteisest mööda või on neil demokraatlikest protsessidest üsna erinev arusaam. Mina õnneks ei ole välisminister ja sellepärast saan avaldada oma arvamust, et see kohtuotsus oli väga tõenäoliselt India politsei poolt ostetud. India politsei- ja kohtusüsteemi korruptiivsus on maailmas üldtuntud, sellest on ennegi kirjutatud. Laevakaitsjate asjas tuleb lähtuda lihtsast küsimusest: kes osutuks kaotajaks, süüdlaseks juhul, kui laevakaitsjad kohtus võidaksid? Vastus on: India politsei, kes oli ka meeste üks peamisi süüdistajaid, samuti kogu olukorra lavastaja, alates laevale antud valeloast siseneda India territoriaalvetesse, ja varasemate õigeksmõistvate otsuste edasikaebaja teistesse kohtuastmetesse.

Meeste süütuks tunnistamine oleks esiteks politseile häbistav nagunii ja niisama tähtis on igasuguste kahjunõuete võimalus. Mis tooks omakorda kaasa India politseistruktuurides riiklikul tasandil käima lükatud puistamise ja muudatused, mida hakatakse korruptsiooni- ja vastastikuste käsi-peseb-kätt-sidemete läbitungimatusse ämblikuvõrku sisse rebima. Muidugi ei taha nad seda. Kui demokraatiale pretendeeriv riigivõim kohtupidamisse täiesti reeglitekohaselt ei sekku, ei sega aga miski politseisüsteemil seda tegemast.

Sellepärast ei usu ma ka, et süüdimõistva otsuse edasikaebamine kõrgemasse kohtusse siin midagi muudaks. Just sellepärast väljendub meie välisministergi oma teleintervjuudes äärmise ettevaatusega, kui annab mõista, et olude lahenemise ladusus oleneb nüüd peamiselt sellest, mida mehed ise otsustavad edasi ette võtta. Sest valikuvõimalusi on neil nüüd tervelt kolm.

Meestel on võimalik edasi kaevata ja taotleda oma õigeksmõistmist kõige kõrgemas kohtuastmes. See protsess kestab teadmata aja ning tulemus võib olla nii ja naa. India politsei huvitatust arvestades kaldun ma arvama, et pigem naa. Teiseks on meestel võimalus, kui nad otsust edasi ei kaeba, taotleda armuandmist otse India presidendilt endalt. Jah, nad jäävad ka vabadusse pääsedes endiselt süüdi, aga see on protsess, millesse ei saa politsei sekkuda. Küll aga saab presidendi otsust (erinevalt ükskõik mis kohtu otsusest) mõjutada juba rahvusvaheline diplomaatia, mis töötab selgelt meeste vabastamise kasuks. Kolmandaks, kui nad edasi ei kaeba ja India politseile rohkem tüli ei tekita, võivad nad jääda ilmselt lootma riiklikele kokkulepetele nende karistuse kandmise kohta Eestis, kus nad tõenäoliselt kas jalavõrudega või ilma üsna ruttu vangimajast välja perede juurde „koduaresti” lastakse.

Kahe viimase variandi miinus on muidugi see, et mehed jäävad kriminaalkorras karistatuks. Plekk nende CVs ja oluline takistus edaspidistel missioonidel osalemisel või poolmilitaarsete välismaiste töökohtade saamisel.

Muidugi tahaksid mehed ja nende omaksed täielikku õigeksmõistmist. See oleks ka õiglane ja aus. Oleme aga nende kahe ja poole aasta jooksul ju näinud, et India ei mängi ausat mängu, ja seepärast ei saa enam sellele ka loota. Võib-olla ongi see lihtsalt nüüd koht, kus peab otsustama, kas enda otsekui süüditunnistamisega kaotada osa oma eneseväärikusest, ja saada selle hinnaga ikkagi koju ära, või jääda Indiasse oma tõde ja õigust taga nõudma veel ei tea kui määramatuks ajaks.