Jüri Saar: mure salongikõlblikkuse pärast

Möödunud aasta lõpu üheks märksõnaks kujunes „salongikõlbmatus”, mis põimus „salongikõlblike” arvajate suure mure ja häbiga oma rahva pärast.

Esimesena kasutas mõttekäiku üks kolumnist, kelle arvates olevat Prantsusmaalt pärit islamiterroristid suuremad eurooplased kui paljud Eesti inimesed koos oma väidetava sallimatusega pagulaste vastu. Mis siis, et terroristid, kuid vähemalt sallivad. Eesti inimeste eluraskuste ja terroritegude seoste mõistmine ei valmistanud sellele enda arvates salongikõlblikule kolumnistile mingit probleemi. Seejärel ei jõudnud enam kõiki neid Eestit häbenevaid, „näo kaotamise” pärast muretsevaid poliitikuid, ministreid ja muid asjapulki kokku lugedagi. Rasvase punkti panid aasta lõpul president ja peaminister oma intervjuudes, kes mõlemad kasutasid uute poliitiliste jõudude ja nende esindajate iseloomustamiseks vähese „salongikõlblikkuse” mõistet.

Oma maa inimeste ees ülbitsemisega ei saa kuidagi nõus olla. Mõistlike inimeste mure Euroopa ja läänemaailma tuleviku pärast on ehe ja tuleneb aastasadade jooksul omandatud talupojatarkusest. Ei pea olema täheteadlane, et mõista, kui keeruline on vastu võtta suurt hulka võõrast päritolu inimesi ja neid kohalikku ellu integreerida. Kui pidada vajalikuks senise korrastatuse, sotsiaalse fraktaalsuse säilimist äratuntaval kujul.

Paljud Euroopa Liidu poliitikud on segaduses. Korrates idamaise liturgiana väljendit „euroopalikud väärtused” ning pidades tegelikult silmas neist vaid üht – inimelu kaitsmist. Suhteliselt lühikese ajaga on muutunud retoorika, milles esmalt julgustati Euroopasse tulema kõiki, kes vähegi saavad. Seejärel tuli päevakorrale riikide solidaarsus ja pagulaskoormuse kvootide kaudu liikmesriikidele laialijagamine. Tasapisi on hakatud mõistma olude keerukust ja muuhulgas vajadust „salongi kodukorra täpsustamiseks”. On hakatud mõistma sedagi, et väärtused pole kaup, mida veetakse laiali ja turustatakse ning vajadusel inimeste pähe taotakse. Kõik, kes seda teha on üritanud, on läbi kukkunud.

Euroopa ja kogu läänemaailm on kindel kultuurimaailm, tsivilisatsioon oma väärtuste ja normidega. Normid, nii kirjutamata kui ka kirjutatud, ümbritsevad meid siduvalt, öeldes pidevalt ette, mida mingis olukorras tohib teha, peab tegema ja mida ei tohi teha. Politsei ja teiste õiguskaitseorganite tegevuse eesmärk pole mitte rikkujate karistamine ja rikkumiste likvideerimine, vaid selle piiri avalik fikseerimine, mis on keelatud/lubatud. Ning selle demonstreerimine, et konstitutsiooniline kord koos sealt alanevate õigusnormidega tõepoolest kehtib.

Sotsiaalsete normide kujunemine ja muutumine on pidev protsess. Vanad normid, kokkulepped kaovad ja uued tekivad nende asemele. Ka see, kas avalikus ruumis karjutakse ja vehitakse kätega, visatakse prügi maha ja jäetakse koristamata, on teatavat laadi kultuuriline kokkulepe. Brüsselis ja Pariisis uusaasta ilutulestikku enam varasemal kujul ei olnud. Ükskõik, kas oli tegemist keeruliste julgeolekuolude või millegi muuga, on neist Euroopa pealinnadest kadunud üks avaliku ruumi sümboleid. Päris küsimus on aga selles, mis tuleb asemele.

Möödunud aastal nägime uuel tasemel normipuudulikkust. Normipuudulikkuse hüppeline kasv on asi, mis peaks tekitama meile tõsist muret. Riikidel ja riikide ühendustel on kindlad välispiirid, millega määratakse normide, seaduste kehtimise ulatus. Välispiiride tegelik puudumine on väga tõsine märk normipuudulikkusest. Sellel võib olla väga erinev seos nende konkreetsete inimestega, kes Euroopa Liidu välispiire illegaalselt, st õigusnorme rikkudes on ületanud ja endiselt ületavad. Euroopa mõned tipp-poliitikud võivad neid inimesi nimetada, kuidas tahavad (nt pagulased, põgenikud, migrandid, ümberasujad), sisu sellest ei muutu.

Kui Euroopa Liidu riigid on väga passiivselt, et mitte öelda vastutustundetult lasknud toimuda kontrollimatul inimeste sissevoolamisel (üle miljoni inimese aasta jooksul), mõtlemata edasiste tagajärgede üle, tekib paratamatult uusi küsimusi edaspidise suhtes. Näiteks mis juhtub siis, kui paljulapseline pagulaspere asub talvel elama kellegi suvemajja, selle nii-öelda skvotib. Nüüd satuvad vastuollu inimelu pühadus ja omandiõigused ning kas suvemaja omanik võib kindel olla, et politsei selles intsidendis tema poolele jääb. Kas riik, mis pole valmis, võimeline kaitsma oma välispiire, on valmis, võimeline kaitsma kodanike omandit? Seda me veel ei tea, kuid kindel on, et see proovitakse varem või hiljem praktikas järele.

Just meie, idaeurooplased, olemegi praegu need kõige tõsisemad eurooplased. Eelkõige seetõttu, et esimesena läheks Euroopa Liidu lagunemisel mängu meie, st siinsete inimeste saatus. Just meie näeme kõige selgemalt, mida on kaotada siis, kui eurooplased enam oma väärtusi tõsiselt ei võta ega ole valmis nende eest seisma. Jah, me (baltlased ja üldse idaeurooplased) jõudsime pidusöögile justkui hilja. Möödas on läänemaised kuulsusrikkad sõjajärgsed aastakümned, mil ehitati üles heaoluühiskonnad ning mil ummistasid lääne pensionärid rahvusvahelisi lennujaamu ja kuurorte. Eeskava on ära vaadatud, kõht täis söödud, magustoit ja konjakki ära maitstud. Nüüd esitatakse arveid, millest pole võimalik keelduda, ja me oleme valmis maksma. Me pole aga valmis selleks, et meile pidevalt korrutatakse, nagu ei saaks me asjadest õigesti aru, sest need on meie meelest liiga keerulised.

Ometi oleme õnnelikud vabaduse ja läänemaailma kuulumise üle ning rahul, sest märkame üha selgemalt, milline oleks olnud alternatiiv. Näeme seda nende kunagiste saatusekaaslaste näol Nõukogude Liidust, kes peavad vabas maailmas toimuvat eemalt vaatama ja oma elunatukese üle päriselt muret tunnevad.

Maailm on muutustes ja ühes sellega „salong”. Me peame olema valmis aktiivsel viisil kaasa lööma uue Euroopa ja ilmselt ka uue rahvusvahelise korra loomisel. Meie avaliku elu tegelaste korduvalt kasutatud väljendid salongikõlblikkuse teemal räägivad kõige rohkem neist endist. Tegemist on eheda tõusiklikkusega, mil ootamatult kõrgseltskonda sattunu püüab kramplikult olla nagu „päris”, teha kõiki asju kuni käeliigutusteni täpselt ettenähtud viisil. Et kikilips oleks õigesti seotud ja silinder peas ning šampuseklaasi hoides väike sõrm elegantselt püsti, kuid kelle kõige suurem hirm on, et järsku saadakse aru madalast päritolust. Väga häbiväärne ja tõusiklik on häbeneda rahvast, keda on sind esindama pandud ning kes pealegi sulle leivaraha maksab. Äkki oleks õigem leida endale uus rahvas.

Jüri Saar

TÜ kriminoloogiaprofessor, Vabaerakond