Lembitu Twerdianski haldusreformist: milleks meile osavald, kui on olemas kihelkond?

Lembitu Twerdianski. Foto: arhiiv

Lääne maavanem on tõstatanud mõtte liita kõik vallad maakonnas üheks vallaks. Tulevikule mõeldes polegi see sugugi halb mõte.

Niigi on avaldatud arvamusi, et 5000 elanikku vallas jääb lähitulevikus väheseks, võiks olla 10 000. Ja kui veel kaugemale vaadata, võib-olla jääb ka see väheseks. Ei kipu inimesed eriti tulema alalisteks elanikeks töökohtadeta maaküladesse. Vanuseline struktuur enamikes maavaldades aga näitab, et paarikümne aasta pärast on veel kolmandik maainimesi lahkunud elu loomuliku ringkäigu igavestele radadele. Nii et ega palju üle 10 000 elaniku kipu Läänemaale jäämagi väljapoole Haapsalu linna.

Väljapakutud kogukonna nimi peale liitmist, osavald on aga juba iseenesest halva maiguga. Seda on mulle kinnitanud ka mitmed inimesed, kellega olen sel teemal vestelnud. Meie vallad on enamuses samades piirides, mis olid külanõukogud. Seega on kogukonnatunne praegustes piirides valdades kinnistunud vähemalt kahe-kolme põlvkonna ulatuses. See kogukonnatunne on täiesti olemas ja viimastel aastatel seoses külaliikumise ja külamajade rajamisega tugevnenud. Aga suuremad kokkusaamised on ikka valla piires. Naabervalla inimestega ollakse heal juhul tuttavad, neid ei tunta oma kogukonna liikmetena. Läänemaa näitel, isegi kui siin peaks tekkima kaks valda, vaevalt Hanila ja Kullamaa inimesed hakkavad end tundma ühe kogukonnana Lõuna-Läänemaa vallas. Või Nõva ja Ridala inimesed Põhja-Läänemaa vallas.

Küsitakse, kas siis meie kogukonnal enam mingit nime polegi, oleme osa. Ja osa seostub ikka mingi eriliste õigusteta ajutise moodustisega, oli see siis osa “tõelisest riigist” nõukogude vabariigi näol või mõni osariik mujalgi. Ja praeguseks juba välja kujunenud (valla)kogukonna kui terviku kohta ei sobigi mitte kuidagi nimetus „osa.” Tegelikult meil ju on olemas sellise maakonna osa kohta väga vana ja väärikas nimetus: kihelkond. Kihelkondade piiridki on viitadega teede ääres tähistatud. Praegu neil piiritähistel mingit reaalselt toimivat sisu ei ole. Tegelikult ühtivad need piirid näiteks Läänemaal päris hästi valdade piiridega. Aga ka kihelkondade piirid on ajaloo käigus muutunud. Praegu tähistatud kihelkondade piirid ei ühti kaugeltki muinaskihelkondade piiridega. Seega ei tohiks olla suur patt ka nüüd neid veidi korrigeerida, et need haaraksid nüüdseks väljakujunenud vallakogukonna piirid pärast seda, kui vald kaob.

Kokkuvõtteks: kas on ikka mõtet hakata kogukonna nimena seadustama seni mitte kunagi eksisteerinud osavaldu või piirkondasid, kui on olemas ajalooline, eestipärane, maa tavade kohane ja austusväärne, vähemalt tuhande aasta vanune kogukonnanimetus kihelkond? 

Siis, jällegi Lääne maakonna näitel, jääksid peale praeguste valdade liitmisi ühte (või ka kahte) omavalitsusüksusesse kogukonnaüksustena Hanila, Kullamaa, Ridala, Martna ja teised kihelkonnad. Või naabrite juures – Vigala osavalla asemel vana ja väärikas Vigala kihelkond, Varbla osavalla asemel Varbla kihelkond, Nissi osavalla asemel ajaloohõnguline Nissi kihelkond jne. Selliselt oleks praegused reaalse sisuta kihelkonnapiirid ka tänapäevase sisuga täidetud.

Teine võimalus oleks võib-olla lihtsamgi, aga kindlasti kohalikule rahvale arusaadavam. Juhul, kui praeguses maakonnas tekib ühinemistega üks või kaks omavalitsusüksust, võiks seadusandja seadustada omavalitsuse nimeks maakond. Siis jääksid ju alles ka kõik vallad maakonna kui omavalitsuse sees olevate juba praeguseks välja kujunenud vallakogukondade nimeks. Jääks ära tobe “osavald,” millel ajalooline analoog ja mõte täiesti puudub.

Juhul, kui esialgu peetakse maakonda üheks omavalitsuseks liiga suureks, siis on ka siin nime suhtes pretsedent täiesti olemas. Ajaloolistele maakondadele on juurde tekkinud uued: Ida-Viru ja Lääne-Viru maakonnad, Jõgeva, Põlva ja Rapla maakonnad, mis on ainult paarkümmend aastat vanad. Miks ei võiks siis omavalitsusüksustena olla Lääne-Harju ja Ida-Harju maakonnad, Põhja-Läänemaa ja Lõuna- Läänemaa maakonnad. Ka linnade ühinemisel mõne vallaga ei kao ju linna nimi. Kui valla keskuseks võib olla ilma eraldi valitsuseta alev, nagu näiteks Märjamaa, miks siis valla keskuseks ei või olla linn?

On ette arvata, et “osavallad” ja “piirkonnad” kaoksid ükskord ajaloo prügikasti nii kui nii nagu rajoonid, regioonid, külanõukogud ja oblastid on juba kadunud. Neil pole juuri Eesti maa ja rahva hulgas.

Sellega seoses meeldis väga Kullamaa vallavolikogu esimehe Einar Pärnpuu väljaöeldu Kullamaa valla aastalõpupeol: “Kui olin noor mees, mõtlesin ainult uuendustele. Nüüd, kui juba aastaid ja tarkust kogunenud, mõtlen ka sellele, kuidas rohkem säilitada vana ja väärtuslikku.”